Suur Teater

Suur Teater (vene keeles Большой театр, täisnimega Государственный академический Большой театр России, lühendatult ГАБТ; rahvusvaheliselt tuntud kui Bolshoi) on Moskvas Teatri väljakul asuv Venemaa juhtiv ooperi- ja balletiteater. Olnud mitu sajandit Moskva teatrielu keskuseks. Teatrile on antud kaks Lenini ordenit.

Suure teatri ajalugu arvestatakse alates 17./28. märtsist 1776, kui Moskvas andis esimese kontsertetenduse krahv Pjotr Urussovi eestvedamisel loodud esimene Moskva ülikoolide üliõpilastest loodud regulaarselt tegutsev teatritrupp. Trupp sai keisrinna Katariina II-lt kümneks aastaks ainuõigustega esinemisloa. Keisrinna määras ka, et krahv Urussov peab viie aasta jooksul ehitama trupile oma teatrimaja. Seni anti ooperi-, balleti- ja draamaetendusi krahv Vorontsovi majas. 30. detsembril 1780 avati Neglinka jõe paremal kaldal Petrovka tänaval uus teatrimaja, mis sai oma asukoha järgi nimeks Petrovski teatr. 1805 põles see hoone maha. Selle asemel rajati 1808. aastal puidust Novõi Arbatski Teatr, kuid selle põletasid venelased ise 1812. aastal Napoleoni Moskvale lähenedes maha.

Arhitekt Ossip Bové projekti järgi rajati uus teatrimaja, mis avati 6./18. jaanuaril 1825 ja sai nimeks Bolšoi Petrovski teatr. Teatri repertuaaris domineerisid esialgu Mozarti, Rossini, Donizetti, Bellini ja Auberi ooperid. 1842. aastal olid seal ettekandel Mihhail Glinka ooper "Elu tsaari eest" ("Žizn za tsarja") ja 1845. aastal ooper "Ruslan ja Ljudmilla". Kumbki ooper moskvalastele ei meeldinud ning need püsisid repertuaaris vaid mõne etenduse jagu. 1853. aastal hävis seegi teatrimaja tulekahjus. Konkurss uue hoone saamiseks võitis Alberto Cavos, kes oli ka Peterburi Maria teatri teatrimaja autor. Suursugune teatrihoone valmis 16 kuuga ja avati 20. augustil 1856 Bellini ooperiga "Puritaanlased" ("I puritani"). Etendus kuulus samal päeval toimunud tsaar Aleksandr II kroonimispidustuste programmi. See hoone on püsinud tänaseni.

Cavos projekteeris vaatesaali kuue rõduga ja 2155 istekohaga ning to­hu­tult suure lava, mis võimaldab esitada pom­poosseid, arvuka tegelaskonna ja suure kooriga teo­seid. Orkestriruum mahutas 250 pillimeest. Teatrimaja suurus andis trupile ja teatrihoonele nimeks Bolšoi (Suur). Esimese 20 tegevusaasta jooksul oli uue teatri repertuaari kesksel kohal itaalia ooper, kuna just sellele teatrile kuulus Itaalia ooperite esitamise monopol Moskvas. Kunstilise taseme ja ühiskondliku positsiooni poolest kultuuri- ja vaimuinimeste silmis ning Venemaa ooperielus tervikuna jäädi aga tugevasti alla Peterburi Maria teatrile. 1870. aastate lõpul hakkasid mängukavas domineerima vene heliloojate teosed. Üksteise järel olid esitamisel Rubinšteini "Demon" (1879), Tšaikovski "Vojevoda" (1869), "Jevgeni Onegin" (1881), "Mazeppa" (1884), "Tšerevitški" ("Kuldkingakesed", 1887) ja "Iolanta" (1893), Mussorgski "Boris Godunov" (1888), Borodini "Knjaz Igor" ("Vürst Igor", 1898), Rimski-Korsakovi "Snegurotška" ("Lumivalgeke", 1893) ning Rahmaninovi "Aleko" (1893), "Skupoi rõtsar" ("Ihnus rüütel", 1906) ja "Francesca da Rimini" (1906).

Tollases solistide trupis olid vaid üksikud väljapaistvad vene lauljad nagu Jekaterina Semjonova, Pavel Hohlov, Emilia Pavlovskaja ja Aleksandra Aleksandrov-Kotšetova. Domineerisid itaalia lauljad. 1899. aastal asus teatris tööle Fjodor Šaljapin. 1904.–1906. aastal töötas peadirigendina Sergei Rahmaninov. 28. veebruaril 1917 toimus viimane imperaatorliku Bolšoi teatri etendus. Pärast veebruaris 1917 toimunud riigipöördelisi sündmusi määrati teatri direktoriks rahvusvahelist karjääri teinud tenor Leonid Sobinov. Kujunes bolševike võimuletuleku järel oluliseks leninlike propagandaürituste ja parteikongresside läbiviimise kohaks. Selle saalis kuulutati 1922. aastal välja Nõukogude Liit.

Oli Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal kuni 1991. aastani Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu esindusteater, kandes nime NSV Liidu Riiklik Akadeemiline Suur Teater (Gosudarstvennõi akademitšeskii Bolšoi teatr Sojuza SSR). Aastatel 1941–1943 oli Suur Teater suletud ning trupp oli evakueeritud Kuibõševi.

Teatri repertuaar ja loominguline koosseis sõltus vahetult kommunistlike valitsejate ideoloogilistest ja subjektiivsetest põhimõtetest. Selle teatri laval esietendus suurem osa nõukogude ooperiliteratuuri paremikust ja propagandaooperitest. Nende hulgas olid Šaporini "Dekabristõ" ("Dekabristid"), Prokofjevi "Voina i mir" ("Sõda ja rahu"), "Semjon Kotko" ja "Igrok" ("Mängur"), Aleksandr Holminovi "Optimistitšeskaja tragedija" ("Optimistlik tragöödia"), Muradeli "Oktjabr" ("Oktoober"), Moltšanovi "Neizvestnõi soldat" ("Tundmatu sõdur"), Štšedrini "Ne tolko ljubov" ("Mitte ainult armastus") ja "Mjortvõje duši" ("Surnud hinged"), Šebalini "Ukroštšenije stroptivoi" ("Tõrksa taltsutus"), Taktakišvili "Mtvaris motatseba" ("Kuud varastamas"), Aleksandr Spendarjani "Almast" jm.

Nõukogude Liidu parimad solistid kuulusid ilmtingimata Suure Teatri koosseisu. Seal on laulnud Nadežda Obuhhova, Ivan Kozlovski, Aleksandr Pirogov, Sergei Lemešev, Maria Maksakova, Maksim Mihhailov, Irina Maslennikova, Georgi Nelepp, Ivan Petrov, Aleksandr Ognivtsev, Irina Arhipova, Galina Višnevskaja, Jelena Obraztsova, Vladimir Atlantov, Jevgeni Nesterenko jt. Suure teatri trupi liikmetest on Stalini preemia saanud üle 60 loomingulise inimese (Jelena Obrastsova, Jevgeni Nesterenko, Irina Arhipova, Maris Liepa, Galina Ulanova, Maija Plissetskaja, Boris Pokrovski, Vladimir Vassiljev jt). Kaheksale teatri liikmele on antud Sotsialistliku töö kangelase aunimetus (Irina Arhipova, Juri Grigorovitš, Jelena Obrastsova, Ivan Kozlovski, Jevgeni Nesterenko, Maija Plissetskaja, Marina Semjonova ja kahel korral Galina Ulanova).

Nõukogude aastatel kuulus palgaliste töötajate hulka ligi 3000 inimest. Nendest ligi 900 olid ooperisolistid, kooriliikmed, balletitantsijad, muusikud, pantomiimigrupi, lastekoori liikmed jt loomingulised töötajad. Üksnes ooperikoori kuulus 200 inimest. Laval võis korraga olla ka kümmekond hobust, nagu oli näiteks „Boris Godunovi” lavastuses. Nõukogude ajal oli ühe hooaja jooksul repertuaaris 25–25 ooperit ja 4–6 balletti. Repertuaar oli väga konservatiivne ja vene ning nõukogude loomingu keskne. Hooaeg kestis septembrist juulini ning etendusi anti kõikidel päevadel kuus pluss päevased etendused laupäeviti ja pühapäeviti. Kommunistliku diktatuuri ajal andis teater alates 1961. aastast etendusi ka Kremli kongresside palees (6000 kohta). 1918 asutati teatri juures Konstantin Stanislavski juhtimisel ooperistuudio. Nõukogude ajal esines 1959. aastal ainsa rahvusvahelise nimega külalissolistina tenor Mario del Monaco Bizet' ooperis „Carmen”. 1964. aastal esitas Suures Teatris oma kontserdikava „Marlene Expirience” Marlene Dietrich. Publiku suur vaimustus kutsus ta 200 korda eesriide ette kummardama.

Suure teatri muusikalisteks juhtideks on 20. sajandil olnud Nikolai Golovanov (1919–1928, 1948–1953), Václav Suk (1928–1932), Ippolit Altani (1932–1936), Samuil Samosud (1936–1943), Ari Pazovski (1943–1948), Aleksandr Melik-Pašajev (1953–1962), Gennadi Roždestvenski (1964–1970), Juri Simonov (1970–1985), Aleksander Lazarev (1987–2001), Aleksandr Vedernikov (2001–2009), Leonid Desjatnikov (2009–2010) ja Vassili Sinaiski (2010–2013).

Teatri kunstiline tase oli kuni 1990. aastate alguseni kõrge. Siis tabas kollektiivi nii loominguline kui ka organisatsiooniline kriis ning minetati kiiresti Venemaa juhtteatri positsioon Peterburi Maria Teatrile.

Septembris 2002 valmis pärast ligi 12 aastat kestnud projekteerimis- ja ehitustöid ning korduvaid finantsraskuste ületamisi uus lava, mis avati 29. novembril 2002 Rimski-Korsakovi ooperiga "Snegurotška" ("Lumivalgeke"). See teatrisaal (950 kohta) asub Suure Teatri peahoone vahetus läheduses. Selle lava repertuaar moodustub peamiselt Mozarti ajastu ja 20. sajandi ooperitest, on kammerlikum ning täiendab pealava repertuaari. Vanas teatrimajas algasid 2005 suured rekonstrueerimis- ja ümberehitustööd, mis kestsid 2011. aasta oktoobrini.

Tänapäeval kuulub Suure teatri koosseisu ooperi- ja balletitrupp, orkester ja lavaorkester. Ooperitruppi kuulub 16 sopranit, 10 metsosopranit, 8 tenorit, 7 baritoni ja 9 bassi. Balletitrupi koosseisus on 32 juhtivat solisti ja 21 solisti. Lepinguliselt on kaasatud veel 15 tantsijat. Teatri muusikaline juht ja peadirigent on alates 2014. aastast Tugan Sohhijev. Lisaks temale on teatris alaliselt tööl veel neli dirigenti.

Suur Teater, ametliku nimega Venemaa Riiklik Akadeemiline Suur Teater, on ajalooline ooperi- ja balletiteater Moskvas Venemaal.

Ajalugu

Teatri ajalugu tavatsetakse alustada esimesest, Katariina Suure 1776. aasta ukaas alusel Petrovka tänavale rajatud teatrihoonest, Urussovi teatrist, mis hävis tules enne valmimist. Selle asemele ehitati Michael Maddoxi juhtimisel viie kuuga Suur Peetri Teater (vene keeles Большой Петровский театр), mis avati pidulikult 1780. aasta 30. detsembril. Suur Peetri Teater hävis tules 1805. aasta 8. oktoobril. Carlo Rossi poolt selle asemele ehitatud puidust teatrihoone hävis Napoleoni sõjakäigu ajal 1812. aastal.

Uue teatrihoone ehitamist endise Urussovi teatri asukohale ehk praeguse teatri asukohale alustati 1821. aastal, teater avati 1825. aasta 6. jaanuaril. 1853. aasta 11. märtsi tulekahju järel taasavati teater 1856. aasta 20. augustil.

Teise maailmasõja ajal, 1941. aasta oktoobrist kuni 1943. aasta juulini, oli teater evakueeritud Kuibõševi. Teatri viimane renoveerimine kestis kuus aastat ja kolm kuud, 2. juulist 2005 kuni 28. oktoobrini 2011. Rekonstrueerimise käigus taastati teatri suure saali akustika, NSV Liidu sümboolika teatri portikusel asendati Venemaa Föderatsiooni sümboolikaga.