Kerge muusika / Easy Listening žanr

Kerge muusika / Easy Listening žanr

Kerge muusika (light music) mõistena on eksisteerinud juba 18.–19. sajandist – valsid, salongimuusika, operetid jne.

Kaasaegne easy listening / mood music / pop- või estradimuusika eraldi kommertsžanrina kristalliseerus pärast Teist maailmasõda.

Esimest tõelist „mood music“ albumit peetakse sageli Paul Westoni albumiks Music for Dreaming, mis ilmus 1945. aasta mais – spetsiaalselt loodud, et tekitada kuulajas rahulik meeleolu. See oli neljast 78-pöördelisest plaadist koosnev komplekt (Capitol BD 9) ja seda peetakse üheks esimeseks tõeliseks mood music / easy listening albumiks.

1950.–1960. aastatel õitses žanr Mantovani, Percy Faithi, Bert Kaempferti, Ray Conniffi jt abil.

Ameerika raadioformaat „Beautiful music / Easy listening“ muutus väga populaarseks 1960.–1970. aastatel.

Maailma tähtsaimad ja tuntumad orkestrid
(ajaloolises järjekorras asutamise või suurima populaarsuse alguse järgi):

Glenn Miller Orchestra
Asutatud 1938. Kuldne periood: 1939–1942. (Miller ise kadus 1944. aastal, kuid tema nime kandev orkester eksisteerib tänaseni.)

Mantovani and His Orchestra
Aktiivne juba 1930. aastatest, kuid tõeline rahvusvaheline kuulsus ja „cascading strings“ stiil saabusid 1950. aastatel.

Percy Faith and His Orchestra
Populaarne alates 1940. aastate lõpust / 1950. aastatest (eriti 1950.–1960. aastad).

Ray Conniff Orchestra & Singers
Alustas 1950. aastate teises pooles; kuldne periood 1960.–1970. aastad.

Bert Kaempfert Orchestra
Suur populaarsus algas looga „Wonderland by Night“ (1960). Peamiselt 1960. aastad.

James Last Orchestra
„Happy Sound“ stiil ja tohutu edu – 1960. aastate keskpaigast 1980. aastateni.

Paul Mauriat Orchestra
Peamine kuulsus 1960. aastate teises pooles ja 1970. aastatel („Love is Blue“ jt).

André Rieu & Johann Strauss Orchestra
Orkester asutatud 1987. Rahvusvaheline kuulsus ja massiline populaarsus – 1990. aastate lõpust tänapäevani.

Lühike kronoloogiline ülevaade
(estradi- / popmuusika bigbändid ja easy listening orkestrid)

18.–19. sajand
Kerge muusika traditsioon kujuneb: valsid, salongimuusika, operetid, Straussi perekonna teosed. Suurbritannias ja Euroopas muutuvad populaarseks kuurorti- ja teatriorkestrid.

1930.–1940. aastad
Swingi ja „sweet“ bigbändide tõus.
Glenn Miller Orchestra (1938–1942) saab üheks edukaimaks – hitid Moonlight Serenade, In the Mood, Chattanooga Choo Choo. Miller kaob 1944. aastal, kuid tema nime kandev orkester jätkab.

Mai 1945
Paul Weston annab välja albumi Music for Dreaming (Capitol), mida peetakse esimeseks tõeliseks mood music / easy listening albumiks – muusika, mis on loodud meeleolu tekitamiseks, mitte tantsimiseks.

1950. aastad
Žanr kinnistub.
Mantovani arendab „cascading strings“ stiili ja saab rahvusvaheliseks staariks.
Percy Faith saavutab tohutut edu (Theme from A Summer Place jt).

1960. aastad – easy listeningi kuldajastu
Bert Kaempfert – Wonderland by Night (1960) jõuab USAs 1. kohale.
Ray Conniff ühendab orkestri kooriga.
James Last alustab „Happy Sound“ ja Non-Stop Dancing seeriaga (alates 1965).
Paul Mauriat – Love is Blue (1968).
Žanr domineerib raadioformaatides „Beautiful music“ ja „Easy listening“.

1970.–1980. aastad
Populaarsus väheneb järk-järgult rocki ja disco mõjul, kuid James Last ja teised orkestrid müüvad endiselt miljoneid plaate, eriti Euroopas.

1987 – tänapäev
André Rieu asutab Johann Strauss Orchestra. 1990. aastate lõpust saab sellest üks edukamaid kaasaegseid kerge ja estradimuusika orkestreid maailmas, ühendades valsse, poppi ja klassikat.