Putini kohtumine oligarhidega – kes on peremees majas

Putini kohtumine oligarhidega – kes on peremees majas

Kohtumine toimus 28. juulil 2000 Kremlis Moskvas. See oli Vladimir Putini (tol ajal äsja – märtsis 2000 valitud presidendi) esimene ja ajalooliselt kõige tähendusrikkam kohtumine Venemaa suurimate ettevõtjate/oligarhidega, kes tulid kohtumisele, et elu peremeestena selgitada, kes on otsustav, kes on peremees riigis.

Vladimir Putini esimene kohtumine Venemaa juhtivate ärijuhtidega toimus 28. juulil 2000. Üks selle korraldajatest oli poliitik Boriss Nemtsov, tol ajal Parempoolsete Jõudude Liidu fraktsiooni juht Riigiduumas.

Ametlikult olid aruteluks määratud kolm teemat:

• uus maksuseadustik,
• tollieeskirjade muudatused,
• Venemaa WTO-ga ühinemise väljavaated.

Tegelikult toimus kohtumine tutvumiseks ja jõudude vahekorra hindamiseks. Võimust joobunud Venemaa peremehed saabusid, et „asetada oma kohale“ uus ametnik-tšekist, kes oli asendanud Jeltsini (ja Pere) riigivõimu tipus. Kohtumise ettevalmistamisel oli juba kõlanud hoiatusi, et Putiniga ei saa kerge olema, kuid seda ilmselgelt ei võetud arvesse. Külalised saabusid kindlad oma mõjus ja üheselt mõistetava avaldusega võimalike koostöötingimuste kohta, mis osutus lõpuks saatuslikuks veaks.

Külalised ei arvestanud sellega, et Putin oli vestluseks paremini ette valmistatud kui nemad. Kremli poolt oli ette nähtud hoopis teistsugune stsenaarium – „kohtumise peamine eesmärk oli asetada oligarhid oma kohale“.

Alguses selgitati ettevõtjatele „võrdsest (loe: mõistlikust) kaugusest“ võimust põhimõtet. Mõned kuud varem oli Putin juba öelnud: „Ükski klann, ükski oligarh ei tohiks olla lähedal piirkondlikele ja föderaalsetele võimuorganitele – nad peaksid olema võrdselt kaugel.“

„Oligarhide ajastu lõpeb,“ võttis Boriss Nemtsov pärast kohtumist kokku.

Seda kohtumist peetakse kardinaalseks pöördepunktiks, pärast mida lõppes piiramatu „oligarhide ajastu“ Jeltsini Pere stiilis. Algusid uued ajad – Putini väga konkreetne ja reaalne kontroll suure äri ja majandusprotsesside üle tervikuna.

Sellel kohtumisel määratles Putin selgelt uued „mängureeglid“:

• oligarhid saavad säilitada oma rikkuse ja äri range tingimusel – kui nad ei sekku poliitikasse ja „hoiavad distantsi“ poliitilisest võimust;
• pooled leppisid kokku, et toimunud erastamise tulemusi ei vaadata üle.

Presidendi arvamus formuleeriti umbes sellises teesis: „Te ise lõite selle riigi teie poolt kontrollitud struktuuride kaudu, seega pole mõtet peeglit süüdistada.“

Kohtumise peamised osalejad

Kohtumisel osales umbes 21–22 suurimat ettevõtjat. Nende hulgas olid:

• Vagit Alekperov (Lukoil)
• Rem Vjahhirev (Gazprom)
• Mihhail Hodorkovski (Jukos)
• Mihhail Fridman (Alfa Group)
• Vladimir Potanin (Interros / Norilski nikkel)
• Oleg Deripaska
• Kahha Bendukidze
• Dmitri Zimin
• Vladimir Lisin
• Aleksei Mordašov
• Anatoli Tšubais
• ja mõned teised suurte ettevõtete ja pankade juhid.

Kutsutud oligarhide grupil oleks olnud kasulik hinnata seda, et Kremlisse ei kutsutud selliseid mõjukaid figuure nagu Boriss Berezovski ja Vladimir Gusinski, kelle vastu oli juba alustatud suhete selgitamist ja survet teisel tasandil – võimustruktuuride poolt. Võib-olla plaanisid oligarhia esindajad seda vestlust, et uuele Kremli peremehele selgitada, et ta teeb midagi valesti, samas kui president nõustus omalt poolt, et selgitada, et see, mis toimub Berezovski ja Gusinskiga, ei ole juhuslik ja et edaspidi paljud asjad toimuvad teisiti kui varem.

Mõlemad mainitud olid juba tundnud, et mängureeglid muutuvad. Hiljem olid mõlemad sunnitud Venemaalt lahkuma, kuid see on juba eraldi lugu.

Sellel kohtumisel oli Putinil oluline edastada uued „mängureeglid“, nimelt: igaühel on oma koht võimupüramiidis – oligarhid saavad säilitada oma rikkuse ja äri ainult siis, kui nad elavad kehtestatud reeglite järgi, ei sekku poliitikasse ja „jäävad võimust kaugele“.

Hodorkovski kas ei kuulnud või enesekindlalt ei tahtnud kuulda hoiatust presidendi kõnes ja tegi saatusliku vea, kuulutades, et on valmis tõusma järgmisele võimupüramiidi tasemele ja pretendeerima riigi presidendi kohale. Võib öelda, et sellega Jukos lõppes...

Iseloomulik on see, et oligarhia meenutab vastumeelselt nii seda kui ka teisi mitteametlikke kohtumisi, nimetades neid legendideks. On teada, et juba mais 2000, paar kuud pärast valimisi, toimus mingi privaatne mitteametlik piknik šašlikkidega ja vastastikuse tutvumisega. Hilisemad sündmused näitavad aga, et vastastikuse kooselamise evolutsioon arenes peamiselt konkreetsete kriminaalasjade kaudu, mille kohta ajaloos on vaid fragmentaarset teavet konkreetsetes kohtuarhiivides.

Veel üks kõrvalepõige. 1990. aastate Kremli asjade hall kardinal, Perele lähedane Boriss Berezovski oli ainus oligarhiast, kes investeeris oma ressursse Putini järkjärgulisse lähendamisse võimu tippudele. Ülejäänud, eriti „7 pankuri“ grupp (tegelikult suurem)*, jälgisid protsesse eneseküllaselt ja lihtsalt ei sekkunud. Täpsemalt öeldes – ei seganud, välja arvatud meediamagnaat Vladimir Gusinski, kes suutis hinnata võimalikke muutusi süsteemis, mis asendab oligarhilist kapitalismi Venemaal, ja astus välja nii Pere kui ka selle edendatud järglusprotsesside vastu. Oma ettenägelikkuse eest maksis ta kallilt, olles sunnitud kokku kerima suure osa oma ärist ja mõjust ning emigreeruma Venemaalt.

Berezovskit huvitas aga alati mitte ainult tulemus, vaid ka võimalus nautida oma võimu ja võimaluste protsessi. Erinevalt teistest Venemaa magnaatidest, kes kuulusid mõjukasse „seitsme pankuri“ sotsiaalsesse gruppi, investeeris ta aktiivselt Putini valimisvõitu. Ülejäänud ootasid oma hetke, eriti toetamata Jeltsini järglast ega võtmata tema suhtes vaenulikku positsiooni.

Boriss Abramovitš käitus Putini valitsemise varases perioodis nii, nagu miljardärile, kes on seotud suure poliitikaga, kohane, püüdes kasutada oma isiklikke rahalisi ressursse ja mõju kõrgeimates võimukihtides, et osaleda riigi juhtimises. Nii nagu peaaegu kõik neist – Venemaa mõjukamad mehed – käitusid Boriss Nikolajevitši ajal, lükates kõrvale üksikud valitsusametnikud, kes neid solvasid, määrates kubernere, samal ajal toetades sõnavabadust ja korrumpeerides meediat, püüdes lõpetada Tšetšeenia sõda, kutsudes üles poliitilisele kompromissile Jeltsini ja Zjuganovi vahel ning lõpuks valides Jeltsini. Vastutasuks kingituste ja eelistuste eest tulevikus.

*) Seitsme pankuri grupp: Erinevates allikates mainitakse erinevaid nimesid, seetõttu on nn „seitsme“ pankuri nimekirjas tegelikult üheksa inimest, võib-olla veel keegi.

• Boriss Berezovski (surnud) — LogoVAZ, eriti lähedane Kremlile ja perele, süsteemis eraldi tegutsev;
• Mihhail Hodorkovski — Rospromi grupp (Menatep) — mitte ainult äriliste, vaid ka poliitiliste ambitsioonidega; hiljem üks silmapaistvamaid opositsiooniliidreid;
• Mihhail Fridman — Alfa Group (ettevaatlik protsesside jälgija);
• Pjotr Aven — Alfa grupp (samuti – ettevaatlik inimene, veel tähelepanelikum ja kõige vähem kaldu oligarhilisele näitlikule luksusele, pärast sõja algust distantseerunud);
• Vladimir Gusinski — „Most“ grupp (meediamagnaat, väljendunud Kremli vastane ja avaliku arvamuse kujundaja);
• Aleksandr Smolenski (surnud) — SBS-Agro (Stolitschny hoiupank);
• Vladimir Potanin — Oneksimbank;
• Vitali Malkin — Vene Krediit;
• Vladimir Vinogradov (surnud) — Inkombank.