Teatrilavastaja Alvis Hermanis ja sõnavabadus Saksamaal

Ajakirjas Der Spiegel avaldatud materjal ei ole intervjuu, vaid Wolfgang Höbeli kriitiline artikkel Alvis Hermanisest pealkirjaga „Ein Volksfeind“ („Rahvavaenlane“), mis ilmus 11. detsembril 2015.

See artikkel ja sellele järgnenud skandaal Saksa ajakirjanduses ja kultuuriruumis tekkisid järgmistel põhjustel:

Kontekst: 2015. aastal keeldus Alvis Hermanis töötamast Hamburgi teatris Thalia Theater. Põhjuseks olid tema kindlad vastuväited Saksamaa kantsleri Angela Merkeli sisserändepoliitikale ja Saksa teatrikogukonna aktiivsele pagulaste vastuvõtmise toetamisele.
Sisu olemus: artiklis kritiseeriti ja analüüsiti teravalt Hermanise teatrile saadetud e-kirja, milles ta väljendas nördimust Saksamaa „pagulaste entusiasmi“ üle ja osutas riskidele, mida humanitaarabi tekitab Euroopa julgeolekule. Pealkiri „Ein Volksfeind“ on otsene viide Henrik Ibseni näidendile „Rahvavaenlane“.
Hermanis oli lubanud endale väljendada kodanikuhoiakut, julgedes kritiseerida Lääne poliitilist eliiti ja selle „taskumeediat“.
Tagajärjed: pärast seda võimule meeldivat artiklit ja sellele järgnenud sarnaseid kirjutisi Saksa meedias allutati Hermanis tegelikult omamoodi „tühistamiskultuurile“ (cancel culture) ning ta jäeti paljudeks aastateks välja ja kadus Saksamaa suurtelt teat lavadelt.
Alvis Hermanise juhtum kui lakmuspaber valgustas Lääne poliitilise süsteemi silmakirjalikkust kuulutatud demokraatia, sõna- ja poliitiliste vaadete vabaduse suhtes.
Alvis Hermanis ja Lääne enesetapuilusioon: kuidas „Rahvavaenlane“ ennustas Euroopa tänast ummikseisu
2015. aastal nimetas Saksa vasakliberaalne ajakiri Der Spiegel Läti režissööri Alvis Hermanist „Rahvavaenlaseks“ (Ein Volksfeind). Tema kuritegu? Keeldumine vaikida ja alluda poliitilise korrektsuse diktatuurile ajal, mil Saksamaa ja kogu Lääne-Euroopa enesehävituse pimeduses avasid väravad kontrollimatule massilisele sisserändele.

Täna, st 2026. aasta teisel poolel, enam kui 15 aasta pärast, on Hermanise toonased hoiatused saanud karmiks igapäevaseks tegelikkuseks Euroopa tänavatel – kontrollimatud muslimite massid domineerivad paljudes Euroopa linnades.
Juhtum on endiselt suurepärane ja hirmutav näide sellest, kuidas töötab Lääne poliitiline eliit ja teda teenindav meediamasinavärk. See on tõsine hoiatuskell kogu ühiskonnale.

Saksa kultuurikriitikas iseloomustatakse Höbelit ja temataolisi „neomarxistide“ või vasakliberaalidena (nn woke-intellektuaalidena). Höbel ei ole tegutsenud üksiku võitlejana – tema artiklid on alati täiuslikult peegeldanud Der Spiegeli ja Saksamaa kultuurieliidi määratud ühist kurssi hästi lihvitud metoodikaga. Tema karjääris on rida artikleid, milles neid võtteid kasutatakse. Teda klassikaliseks kommunistiks nimetada, kui räägiti proletariaadi võimust, pole alust. Lääne neomarxism ja vasakliberalism keskenduvad kultuurilisele hegemooniale. See tähendab, et kontrollimehhanismid (tühistamiskultuur, avalik häbi) suunatakse nende indiviidide vastu, kes ei nõustu selliste „õigete“ teemadega nagu massiline sisseränne, globalism ja soopoliitika. Nad ise peavad end „progressiivseteks humanistideks“, ometi meenutavad nende kasutatavad meetodid (teisitimõtlejate marginaliseerimine, tagakiusamine, siltide kleepimine) totalitaarsete režiimide võtteid.

Võimu teenindav „taskumeedia“ ja „õige arvamuse“ diktatuur
Kui Saksamaa kantsler Angela Merkel kuulutas 2015. aastal välja oma kuulsa loosungi „Wir schaffen das“ („Me saame hakkama“), lakkasid suured Lääne meediaväljaanded kohe toimimast sõltumatute teabeallikatena. Nad muutusid puhta propaganda instrumentideks, mis hoidsid ülal kunstlikku „pagulaste entusiasmi“ (Willkommenskultur) psühhoosi.

Igasugune ratsionaalne kriitika, mure julgeoleku või majandusliku põhjenduse pärast summutati brutaalselt. Ajakirjanikud, kelle otsene ülesanne oleks selgitada, analüüsida, esitada võimule ebamugavaid küsimusi, võtsid selle asemel ideoloogiliste valvurite rolli. Igaüks, kes julges osutada tegelikkusele, marginaliseeriti silmapilkselt, kuulutati „fašistiks“, „ksenofoobiks“, Kremli agendiks, riiklikult mittemõtlevaks, vaimselt ebaterveks või – Hermanise puhul – „rahvavaenlaseks“. Siltide kleepimise metodoloogia ja arsenal on vasakpoolsetel täiuslikult välja töötatud.

Viide Henrik Ibseni näidendile Der Spiegeli artiklis oli küüniline katse avaldada avalikku survet ja kõrvaldada allumatu Läti režissöör Euroopa kultuurikäibest. See oli klassikaline „tühistamiskultuuri“ (cancel culture) õppetund juba enne, kui see termin populaarseks sai.

Valepagulased ja toetustesüsteemi ärakasutamine
Hermanise ja teiste terve mõistuse kaotanute peamine kriitikaobjekt oli Lääne naiivne ja vastutustundetu suhtumine neisse, kes ületasid Euroopa piire. Humanitaarabi kattevarjus tõmmati Euroopasse miljonid mitte tegelikke sõjapõgenikke, vaid ebaseaduslikke majandusmigrante. Valitsev eliit, lubades, et need inimesed „päästavad Euroopa majanduse“ ja „täidavad tööjõupuuduse“, sulandus pehmelt ka rahvusvahelisse inimeste salakaubanduse ärisse.
Tegelikkus osutus diametraalselt vastupidiseks:

Toetusturism: tohutu migrantide mass suundus sihikindlalt riikidesse kõige heldemate sotsiaalsüsteemidega (Saksamaa, Rootsi). Selle asemel et integreeruda ja töötada, seadis suur osa end mugavalt sisse kohalike maksumaksjate kulul.
Süsteemi ülekoormus: Euroopa sotsiaaleelarved, meditsiini- ja haridussüsteemid olid ja on endiselt ülekoormatud, rahastades inimesi, kellel pole mingit soovi anda oma panust nende riikide heaolusse.
Paralleelühiskonnad: töö ja integratsiooni asemel on Lääne suurlinnades tekkinud getod ja paralleelühiskonnad, kus kehtivad omad seadused. Seal ei suuda kohalik politsei ja riigivõim olukorda enam kontrollida.
Lääne tsivilisatsiooni enesehävitus
Alvis Hermanise konflikt Hamburgi Thalia Theateri ja Saksa intelligentsiga ei olnud pelgalt vaidlus teatri kunsti või poliitika üle. See oli ja on endiselt tsivilisatsioonilise eneseaustuse küsimus. Lääne maailm, olles reetnud oma kristlikud, eetilised ja ratsionaalsed juured, on asendanud need enesetapuliku pseudohumanismiga, rünnates igaüht, kes sellele kollektiivsele enesetapule vastu vaidlema.

Kultuurieliit, kes on ajalooliselt olnud ühiskonna valvsuse hääl, on Läänes saanud hävitava süsteemi odavaks kaasajooksuks. Teatrid, ülikoolid ja kunstiruumid on muudetud vasakpoolse ideoloogia indoktrinatsioonilaagriteks, kus kriitiline mõtlemine on keelatud.

Aja proovilepanek: kellel osutus õigus?
Tänasest vaatenurgast on täiesti selge – Alvis Hermanis on selles intellektuaalses ja moraalses võitluses võitnud. Kõik, mille eest ta 2015. aastal hoiatas – alates Euroopa linnade julgeolekuolukorra dramaatilisest halvenemisest kuni sotsiaalsüsteemide vältimatu kokkuvarisemiseni ja ühiskonna lõhestumiseni –, on kahjuks täitunud.

Alvis Hermanise 2015. aastal väljendatud hoiatusi tuleb tänases kontekstis hinnata prohvetlikeks. Täna on isegi osa neist samadest poliitikutest ja meediaväljaannetest, kes toona Hermanist ründasid, sunnitud vaikides tunnistama, et rändepoliitika on kannatanud täieliku krahhi. Paljud neist teesklevad lihtsalt, et midagi sellist ei öeldud või ei juhtunud.
Ometi jääb „Rahvavaenlase“ lugu ajalukku kollektiivse mälu meeldetuletusena sellest, kui kallis on rääkida tõtt ajal, mil vale on saanud riiklikuks poliitikaks.

Kui meedia imetleb kaasavat mitmekesisust, rääkides nii oodatud arstidest, inseneridest, pianistidest ja teistest intellektuaalidest, näitavad sotsiaalvõrgustikud täiesti vastupidist pilti – vägivalda, täielikku dekadentsi, kaost, anarhiat. Pole asjata, et ELi eri tasandi volinikud (milline kuratlik võimuinimeste nimetuse kokkulangevus 1930. aastate NSVLi-ga (!)), emissarid ja teised võimu esindajad räägivad üha enam rangemast kontrollist või sotsiaalmeediaplatvormide piiramisest või keelamisest, silmakirjalikult ja valelikult peitudes humanismi põhimõtete, laste õiguste ja muude hästi välja töötatud võtete taha.

Toetustesüsteemi kapituleerumine: arvud, mida eliit püüdis varjata
Kui Alvis Hermanis rääkis sisserändest sotsiaalsüsteemidesse, nimetasid vasakpoolsed meediaväljaanded seda „müüdiks“. Täna näitab Saksamaa ametlik statistika täiesti teistsugust tegelikkust. Saksamaa helde töötute ja sotsiaaltoetuste süsteem, mis on nüüd tuntud kui Bürgergeld, on läbi teinud massilise struktuurse nihke.

Miljonid toetuste saajad: ametlikud andmed näitavad, et Saksamaal saab sotsiaaltoetusi üle 2,5 miljoni välismaalase. Neist umbes 1,83 miljonit on tööeas, kuid erinevatel põhjustel ei tööta ja elavad maksumaksjate raha arvel.
Rändetaust domineerib: kokku on üle 55% kõigist pikaajalistest toetuste saajatest Saksamaal rändetaustaga. Riigis, kus põliselanikud moodustavad endiselt veenva enamuse, on selline disproportsioon selge tõend, et humanitaarabi on muutunud massiliseks majanduslikuks toetusturismiks.
Süsteemi kokkuvarisemine: toetuste koormus on muutunud nii talumatuks, et isegi Saksamaa valitsus oli sunnitud jõudma kokkuleppele reeglite radikaalses karmistamises, planeerides tegelikult toetustesüsteemi reformi ja ümbernimetamist (Grundsicherungsgeld), sest senine liberaalne mudel on riigikassa ammendanud.
Need arvud purustavad poliitikute ülalpeetud müüdi „majanduse päästjatest“ Aafrika hõimudest ja džihadistide lahingulaagritest. Euroopa ei saanud kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste, vaid tohutu sotsiaalse koorma, mida kannavad praegu oma õlgadel kohalikud maksumaksjad.

Julgeolekukriis ja „No-Go“ tsoonid: tegelikkus Euroopa tänavatel
Teine suur tabu, mille vastu Hermanis kunagi välja astus, olid julgeolekuriskid ja kultuuriline sobimatus. Avalik kord Lääne-Euroopa suurlinnades on pöördumatult muutunud ning seda ei suuda enam maha vaikida isegi võimud.

Paralleelseadused ja getod: Hamburgis, Berliinis, Pariisis ja teistes metropolides on tekkinud massilised paralleelühiskonnad. Neid territooriume, mida nimetatakse „No-Go“ tsoonideks, ei kontrolli riigi seadused, vaid klannistruktuurid ja usuline radikalism. Kohalik politsei nendes linnaosades ei suuda sageli või isegi ei julge sinna minna ja korda hoida.
Deportatsioon, mida ei toimu: hoolimata poliitikute valjudest lubadustest väljasaatmisi tugevdada on tegelik deportatsioonide arv endiselt tühine võrreldes ebaseaduslike migrantide sissevooluga. Õiguslikud lüngad, valjud ja skandaale armastavad, kuid heldelt rahastatud nn valitsusvälised organisatsioonid, mis teenindavad võimu, ning vasakideoloogiast haaratud meedia surve võimaldavad sadadel tuhandetel inimestel, kelle varjupaigataotlused on tagasi lükatud, aastaid ebaseaduslikult Euroopa territooriumil püsida ja toetusi saada.
Maksekaardid kui meeleheite samm: olukord muutus nii kontrollimatuks, et Saksamaa liidumaad olid sunnitud kehtestama spetsiaalsed pagulaste maksekaardid (Bezahlkarte), piirates sularaha väljavõtmist (paljudes kohtades vaid 50 euroni kuus). Seda tehti ühe eesmärgiga – peatada riigieelarve raha äravool migrantide päritoluriikidesse ja vähendada Saksamaa atraktiivsust „toetuste paradiisina“. Ometi väljub olukord järk-järgult kontrolli alt.
Mida teeb loov intelligents, kes on tavaliselt iga rahva mõistus ja südametunnistus? Totalitarismi tingimustes vaikivad need ringkonnad parimal juhul enesealalhoiuks, lootes, et see neid ei puuduta; halvimal juhul võib näha konformismi selle kõige tõrjuvamas vormis.

Kultuurieliidi hüsteeria: teatrite juhtkondade ja kolleegide reetmine
Alvis Hermanise teade koostöö lõpetamisest Hamburgi Thalia Theateriga tekitas Saksamaa kultuurieliidis tõelise hüsteeria ja algatas avaliku lüntšikohtu. Teatrimiljöö, mis positsioneerib end Läänes „vaba mõtte viimase kindlusena“, muutus silmapilkselt ideoloogiliseks kaaslastekohtuks, mis ei andesta kõrvalekaldumist ametlikust poliitilisest joonest.

Teatri juhtkonna silmakirjalikkus: Hamburgi Thalia Theateri intendant Joachim Lux teatas avalikus kirjas, et on „sügavalt vapustatud“, ja kiirustas avalikult Hermanise vaadetest distantseeruma.
Teatri juhtkond teatas avalikult, et nende asutus toetab aktiivselt pagulasi ja osutab neile humanitaarabi, seetõttu on Hermanise seisukoht teatri väärtustega „ühildamatu“. Selle asemel et kaitsta kunstniku õigust arvamusele, valis juhtkond vastikult lipitsevalt ja madalalt poliitilisele eliidile meeldida.
Kollektiivne hukkamõist: Saksa teatriringkondades algas võistlus, kes valjemini Läti režissööri hukka mõistab. Kolleegid, näitlejad ja režissöörid, kes alles hiljuti imetlesid Hermanise annet ja kutsusid teda etendusi lavastama, nimetasid teda ootamatult avalikult „reaktsionääriks“ ja „paremradikaaliks“.
Kunstimaailm demonstreeris absoluutset reetlikku konformismi – hirm seostuda „vale arvamusega“ oli suurem kui igasugune kollegiaalsus või kunstiline solidaarsus.
Tee täieliku „tühistamiseni“: reaktsioon ei piirdunud ainult Hamburgiga. Saksamaa juhtivad teatrikriitikud ja kultuuriväljaanded käivitasid sihipärase kampaania, et muuta Hermanis persona non grata kogu saksakeelses kultuuriruumis. See juhtum sai ühemõtteliseks signaaliks kõigile teistele Lääne kunstnikele: kui sa ei toeta massilist sisserännet ja vasakliberaalset päevakorda, hävitatakse su karjäär Lääne-Euroopas.

Uus totalitarism: põhivabaduste lammutamine humanismi kattevarjus
Alvis Hermanise „tühistamise“ kampaania ei olnud juhuslik intsident ega emotsionaalne arusaamatus – see oli uue, palju ohtlikuma tendentsi kuulutaja, mis on tänaseks täielikult vallutanud Lääne kultuuriruumi. Lääne tsivilisatsioon, mis sajandeid uhkustas sõnavabaduse, teistsuguse arvamuse õiguse ja pluralismiga, libiseb praegu kiiresti uue tüüpi totalitarismi poole. Selle uue totalitarismi eripära on see, et seda ei kehtestata tankide ega sõjalise diktatuuriga. Seda peale surutakse kultuuri-, akadeemiliste ja meediainstituutide kaudu, kasutades näiliselt õilsaid loosungeid – „kaasamist“, „mitmekesisust“, „sallivust“ ja „sotsiaalset õiglust“. Ometi peitub nende kaunite sõnade taga brutaalne mehhanism, mis süstemaatiliselt hävitab demokraatia põhivabadused.

Arvamuste monopoliseerimine: igasugune arutelu ühiskonna fundamentaalsete küsimuste üle – olgu see ränne, rahvuslik identiteet või traditsioonilised väärtused – on asendatud ühe „õige“ ideoloogilise joonega. Kriitiline mõtlemine võrdsustatakse „vihakõnega“ ning igasugune katse eliidi otsuseid kahtluse alla seada kriminaliseeritakse või karistatakse administratiivselt.
Hirm ja enesetsensuur: uue totalitarismi suurim edu on ühiskonda külvatud hirm. Kunstnikud, teadlased ja ajakirjanikud Läänes tegelevad täna massilise enesetsensuuriga.
Nad vaikivad mitte sellepärast, et nad valitseva poliitikaga nõustuksid, vaid sellepärast, et kardavad kaotada töö, rahastuse, sotsiaalse staatuse ja saada meedias avalikult hävitada, täpselt nagu kunagi Hermanis.
Sarnase moraalse koorma all on ka ametnikkond.
Kunsti ja hariduse degradeerumine: kui ideoloogia muutub tähtsamaks kui anne ja tõde, hakkab kultuur mädanema. Lääne teatrid ja kino ei tegele enam inimese hinge või ühiskonna probleemide sügava analüüsiga – nad on muutunud poliitilise agitatsiooni hääletorudeks, kus tegelased valitakse ideoloogiliste kvootide, mitte kunstilise vajaduse järgi.
Pole asjata, et valitsevale ideoloogiale meeldimiseks on igas filmis, etenduses või kunstiteoses vajalik selle uue mitmekesisuse demonstratsioon – segabielud või samasooliste suhted, usu eitamine jne või muud ajalooliste sündmuste kohandamise näited.
Tuleb tsiteerida Läti advokaati Andris Grūtupsi: kui tahame tõestada millegi absurdsust, tuleb see viia farssini.
Selliseid farsi näiteid juba on.

On avalik intsident, mis kõlas laialt sotsiaalvõrgustikes.
Veneetsia filmifestivalil 18. sajandi ajaloolise draama „Tõotatud maa“ (The Promised Land / taani keeles: Bastarden) pressikonverentsil:

Ajakirjaniku küsimus: keegi Taani ajakirjanik pöördus filmi režissööri Nikolaj Arceli ja kuulsa Taani näitleja Mads Mikkelseni poole, osutades, et see on Taani toodang, mille näitlejakoosseis on „täielikult nordiline“, seetõttu on selles näha „mitmekesisuse puudust“.
Ta küsis murelikult, kas filmi tegijad ei muretse, et sellise „homogeensuse“ tõttu ei saa film kvalifitseeruda Oscarile (sest Hollywoodis on jõustunud uued mitmekesisuse ja kaasamise reeglid).
Mads Mikkelseni reaktsioon: Mikkelsen katkestas ajakirjaniku sõna otseses mõttes poolelt sõnalt, avas uskumatuses silmad pärani, hakkas valjult naerma ja küsis teravalt: „Mis? … Kas sa räägid tõsiselt?“ Kui ajakirjanik püüdis Holivudi reegleid edasi selgitada, pani Mikkelsen ta paika öeldes: „Sa paned meid praegu ebamugavasse olukorda, seega vasta ise – kas sina selle pärast muretsed?“
Sotsiaalvõrgustikes on see episood muutunud küsimuseks „viikingite“ kohta. Lugu internetis (X, TikTok ja Facebook) omandas kiiresti legendistaatuse ja seostub teise aktuaalse teemaga – tegeliku skandaaliga Netflix sarja „Vikings: Valhalla“ ümber. Selles olid sarja tegijad tõepoolest, kohanedes tänapäevaste nõuetega, valinud viikingilinna Kattegati valitsejaks (kes ajaloos oli valge mees Hakon Sigurdsson) mustanahalise näitlejanna, mis tekitas tohutu avaliku arusaamatuse ja arutelud ajaloo ümberkirjutamise üle. Nende kahe sündmuse kokteil sotsiaalvõrgustikes loob tegelikult unikaalse narratiivi – „tõpust reporterist, kellel on võimalus esineda ajakirjanikuna, kes nõuab ajaloolises Euroopa kontekstis tänapäevaseid poliitilise korrektsuse kvoote“.
Mads Mikkelseni reaktsioon Veneetsias sai terve mõistuse vastupanu sümboliks sellele ideoloogilisele survele. Võib ennustada, et filmile ookeani taga „midagi ei paista“, sest 18. sajandi Taani ilma neegrite ja araabia noormeesteta on vasakpoolsetes ühiskondades tajust välja roogitud.
Lääne-Euroopa maksab praegu kohutavat hinda oma ülbeuse ja soovimatuse eest kuulata hoiatusi, mida talle õigel ajal väljendasid inimesed Ida-Euroopast – need, kellel on reaalne ajalooline kogemus totalitaarsete režiimide ja propagandamasinatega. Ida-Euroopa on läbi elanud Nõukogude Liidu kommunistliku diktatuuri ja selle „rahvavaenlaste“ tagakiusamise ning repressioonide kampaaniad, seetõttu tunneme tänases Brüsseli või Berliini retoorikas liiga hästi ära samad sümptomid. Alvis Hermanise juhtum on põhjalik hoiatus, et ei tohi pimesi ja kriitikavabalt üle võtta Lääne enesetapumudeleid.
Rahvusriik, range piirikontroll, sõnavabadus ja õigus kaitsta oma kultuurilist identiteeti ei ole „vananenud natsionalism“ – need on ainsad eeldused mis tahes rahva ja riigi ellujäämiseks selles segaduste aja Euroopas.
Ajalugu on juba tõestanud, kellel oli 2015. aastal õigus. Nüüd on küsimus vaid selles, kas Euroopa ühiskonnal jätkub julgust ja jõudu see kollektiivne hullumeelsus peatada.

[1] https://www.spiegel.de [2] https://www.faz.net