Marie Skłodowska Curie

Marie Skłodowska Curie [mar'ii skuod'oska kür'ii] (sünninimi Maria Salomea Skłodowska; 7. november 1867 Varssavi – 4. juuli 1934 Prantsusmaa, Savoia, Sallanches (Sancellemoz)) oli poola päritolu Prantsuse füüsik ja keemik.

Koos abikaasa Pierre Curiega avastas ta 1898 radioaktiivsed elemendid polooniumi (nimetati nii Marie Curie sünnimaa Poola auks) ja raadiumi ning sai 1903 selle eest Nobeli füüsikaauhinna.

Pärast Pierre Curie surma jätkas Marie Curie nende ühistööd, millel oli põhjapanev tähtsus aatomifüüsika kujunemises.

Puhta raadiumi eraldamise eest sai Marie Curie 1911 Nobeli keemiaauhinna.

Elulugu

Noorus

Maria Salomea Skłodowska sündis Varssavis perekonna viiest lapsest noorimana. Kirjanduses esinevad ka eesnimekujud "Marya" ja "Salome".

Tema isa Władysław Skłodowski oli Varssavis matemaatika- ja füüsikaõpetaja, ema juhatas tütarlaste pansionaati.[2] Lapsed said hea hariduse. Maria lõpetas 1883 gümnaasiumi kuldmedaliga.[1] Isale tundus, et Maria on vaimselt ja füüsiliselt üle pingutanud, ning saatis ta sugulaste juurde maale. Samal aastal kaotas perekond ebaõnnestunud investeeringute tõttu peaaegu kogu varanduse.

1883–1891 töötas Marie pedagoogina, et finantseerida oma vanema õe Bronisława (Bronia) meditsiiniõpinguid Pariisis. Samal ajal luges ta tasuta Varssavi rahvusliku orientatsiooniga "Vabas Ülikoolis" töölisnaistega poola keeles kirjandust.

Õpingud Pariisis

Maria tahtis edasi õppida, kuid tol ajal naisi Poolas ülikooli ei lubatud, mistõttu Maria järgnes 1891 oma õele, kes oli abiellunud arstiga, Prantsusmaale. Nagu varem oli kokku lepitud, hakkas nüüd õde teda rahaliselt toetama. Maria õppis Pariisis Sorbonne'is keemiat ja füüsikat. 1893. aastal sai ta lennu parimana diplomi füüsika alal ning 1894. matemaatikadiplomi lennu teisena. Ta sai füüsikaprofessor Antoine Henri Becquereli doktorandiks ning kaitses doktoritöö juunis 1903. 1896. tegi ta veel riikliku eksami matemaatikas ja füüsikas, mis andis talle õiguse õpetajana töötada.

Abielu

Sorbonne'is tutvus ta õppejõud Pierre Curie'ga ning nad abiellusid 25. juulil 1895. 1897 sündis neil esimene laps, tütar Irène, kes 1935. aastal koos oma abikaasa Frédéric Joliot-Curiega sai Nobeli keemiaauhinna. 1904 sündis tütar Ève. 19. aprillil 1906 sai abikaasa Pierre liiklusõnnetuses surma.

Töö radioaktiivsuse uurimisel

Nad töötasid koos väga viletsas laboratooriumis. Nad uurisid radioaktiivseid materjale, eriti uraanipigimaaki, mis oli kummalisel kombel radioaktiivsem kui sellest saadud uraan. Hiljemalt 1898. aastaks tulid nad järeldusele, et uraanipigimaak sisaldab vähesel määral mingit tundmatut radioaktiivset komponenti, mis on uraanist palju radioaktiivsem. 26. detsembril 1898 teatas Marie Curie selle uue aine olemasolust. Mitu aastat lakkamatult töötades rafineerisid nad mitu tonni uraanipigimaaki, aina suurendades radioaktiivsete komponentide kontsentratsiooni, ning eraldasid lõpuks kaks uut keemilist elementi, algul kloriididena. Esimese nimetasid nad Marie sünnimaa Poola järgi polooniumiks ning teine nimetati intensiivse radioaktiivsuse pärast raadiumiks. 1898 avastas Marie Curie ka tooriumi radioaktiivsuse.

Õpetamine kõrgkoolis ja teadusinstitutsioonid

Alates 1902. aastast õpetas ta Pariisi lähedal Sèvres'is õppeasutuses nimega École normale supérieure des jeunes filles füüsikat ja keemiat. Ta hakkas õppetöös kasutama katsedemonstratsiooni meetodit. 1906 sai temast esimene naine, kes Sorbonne'is õpetas: ta alustas abikaasa asemel loenguid 13. mail 1906 ning 1908 sai ta korraliseks professoriks füüsika alal.

1914 sai ta Pariisi Ülikooli Raadiumiinstituudi juhatajaks. Pärast sõda, 1918–1927, töötas ta seal koos tütar Irène'iga. Instituudist arenes välja tuumafüüsika keskus.

Curie pidas loenguid Brasiilias, Hispaanias, Belgias ja Tšehhoslovakkias.

Ta otsis radioaktiivsete ainete kasutamise võimalusi meditsiinis.

Suhe Paul Langeviniga

Pärast abikaasa surma oli Marie Curie'l armulugu füüsik Paul Langeviniga, kes oli abielus. See põhjustas ajakirjanduses skandaali, milles oli ksenofoobia elemente.

Mobiilsed röntgenijaamad

Esimese maailmasõja ajal töötas Marie Curie koos tütre Irène'iga välja mobiilse röntgeniuuringute jaama, et haavatud sõdureid saaks kohapeal uurida. Ta juhtis ise üht niisugust jaama.

Ringsõit USA-s

1921 tegi ta mõlema tütre saatel ringsõidu USA-s, kus ta kogus raha raadiumi uurimiseks. Ta võeti väga hästi vastu. USA president Warren Harding andis talle sümboolse autasuna üle ühe grammi raadiumi, mille ostmist olid finantseerinud ameerika naiste annetused.

Kiirituse mõju

Hiljem oli Marie Curie nördinud sellest, et paljud arstid ja kosmeetikud kasutasid radioaktiivseid materjale ilma ettevaatusabinõudeta.

Ta suri 1934 Prantsusmaal Sallanches'is leukeemiasse, mis peaaegu kindlasti tekkis kiirituse tagajärjel.

Tunnustused

Nobeli auhinnad

Koos Pierre Curie ja Henri Becquereliga sai ta 1903 Nobeli füüsikaauhinna "tunnustuseks erakordsete teenete eest oma ühiste uuringute eest professor Henri Becquereli poolt avastatud radiatsiooninähtuste alal".

Kaheksa aastat hiljem, 1911, sai ta Nobeli keemiaauhinna "tunnustuseks oma teenete eest keemia arendamisel elementide raadiumi ja polooniumi avastamise, raadiumi eraldamise ning nende märkimisväärsete elementide loomuse ja ühendite uurimise näol". Ebahariliku sammuna jättis Curie meelega raadiumi eraldamise protseduurile patendi võtmata, võimaldades teadlastel takistamatult uraani uurida.

Marie Curie oli esimene Nobeli auhinna saanud naine, esimene inimene ja siiani ainus naine, kes sai kaks Nobeli auhinda, ja ainus inimene, kes on saanud Nobeli auhinnad eri aladel.

Muud tunnustused

Marie Curie valiti 1910. aastal Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks.

Aastal 1922 sai temast Pariisi Meditsiiniakadeemia esimene naisliige.

Mälestuse jäädvustamine

1990. aastate hüperinflatsiooni ajal oli Marie Curie portree Poola 20 000-zlotisel rahatähel.

Aastal 1995 maeti Marie Curie esimese naisena oma teenete eest ümber Pariisi Panteoni.

Teosed

• Recherches sur les substances radioactives (Uurimused radioaktiivsetest ainetest), väitekiri, koos Pierre Curie'ga 1904
• Traité de radioactivité (Traktaat radioaktiivsusest), 2 köidet, 1910
• La radiologie et la guerre (Radioloogia ja sõda), 1920
• L'Isotopie et les éléments isotopes (Isotoopia ja isotoopsed elemendid), 1924
• Les rayons α, β, γ des corps radioactifs en relation avec la structure nucléaire (Radioaktiivsete kehade α-, β', γ-kiired nende suhtes tuumastruktuuriga), 1933
• Radioactivité (Radioaktiivsus), 1935