Andrei Gromõko

Andrei Gromõko (valgevene keeles Андрэй Грамыка; vene keeles Андрей Андреевич Громыко, 18. juuli 1909 Staryja Hramyki ehk Starõja Gramõki Homieli lähistel – 2. juuli 1989 Moskva) oli valgevene päritolu Nõukogude poliitik ja diplomaat.

Gromõko töötas 1939 NSV Liidu välisasjade rahvakomissariaadis Ameerika osakonna juhatajana. 1939–1943 oli ta NSV Liidu täievolilise esinduse nõunik USA-s. Aastatel 1943–1946 oli ta NSV Liidu suursaadik USA-s, osaledes Teherani, Jalta ja Potsdami konverentsil, ning ühtlasi saadik Kuubal.

1946–1948 oli Gromõko Nõukogude Liidu esimene alaline esindaja ÜRO-s. Sellel ametikohal kasutas 26 korda vetoõigust. Ühtlasi oli ta 1946–1949 NSV Liidu asevälisminister ja 1949–1952 välisministri esimene asetäitja. 1952. aasta juunist 1953. aasta aprillini oli ta NSV Liidu suursaadik Suurbritannias. 1953. aasta märtsist 1957. aasta veebruarini oli ta taas välisministri esimene asetäitja. Aastatel 1957–1985 oli Gromõko Nõukogude Liidu välisminister ja ühtlasi alates 24. märtsist 1983 kuni 2. juulini 1985 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja.

Aastatel 1952–1956 oli ta NLKP Keskkomitee liikmekandidaat ja alates 1956. aastast kuni surmani liige. Alates 27. aprillist 1973 kuni 30. septembrini 1988 oli ta NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liige.

Aastal 1985 esitas ta ametlikult NLKP Keskkomitee peasekretäri kandidaadiks Mihhail Gorbatšovi.

Aastatel 1946–1950 ja alates 1958. aastast kuni surmani oli Gromõko NSV Liidu Ülemnõukogu saadik. Aastatel 1985–1988, pärast Gorbatšovi valimist NLKP KK peasekretäriks oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Sellega rikuti aastast 1977 kehtinud tava, mille kohaselt NLKP KK peasekretär ja NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimees oli sama isik.

Andrei Gromõko on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.

Oma paindumatuse eest diplomaatilistel läbirääkimistel sai Gromõko hüüdnime Härra Ei. Gromõko ise kommenteeris seda: "Mina kuulen nende eid märksa sagedamini kui nemad minu oma." 

Haridustee ning õppe- ja teadustöö

Ta lõpetas tehnikumi Barysaŭs ja asus õppima Minski majandusinstituuti. Pärast kaheaastast õppimist instituudis suunati ta keskkooli direktoriks Minski lähedale, õpinguid jätkas ta õhtuses osakonnas. Instituudi lõpueksamid sooritas ta eksternina. Valgevene Kommunistliku Partei Keskkomitees valiti välja seitsmeliikmeline aspirantide rühm, kellest pidid saama hiljem ühiskonnateaduste õppejõud. Seitsme hulka valiti ka Gromõko. Aspirantidele õpetati poliitökonoomiat, marksistlikku filosoofiat ja inglise keelt. 1934. aastal viidi Minski aspirandid üle Moskvasse, põllumajanduse ökonoomika instituuti.

Pärast neli aastat kestnud aspirantuuriõpinguid, kaitses ta 1936. aastal sotsialistliku põllumajanduse ökonoomika teemal kandidaadi väitekirja ja asus vanemteadurina tööle NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituuti.[2] 1938. aastal edutati ta instituudi teadussekretäri kohusetäitjaks. Lisaks põhitööle instituudis, töötas ta kohakaasluse alusel poliitökonoomia õppejõuna Moskva kommunaalehituse instituudis. Ta taheti määrata NSV Liidu TA Kaug-Ida filiaali teadussekretäriks, kuid Gromõko keeldus sellest.

1939. aastal kutsuti 30-aastane inglise keelt valdav Gromõko ÜK(b)P Keskkomitee komisjoni ette, mis valis välja kaadrit NSV Liidu välisasjade rahvakomissariaadi jaoks. Võõrkeelte oskus oli tollal haruldane asi. Gromõko kandidatuur kinnitati.

Diplomaatias töötamise perioodil USA-s (1939–1946) ja Suurbritannias (1952–1953) kogutud teadusmaterjali põhjal avaldas ta 1957. aastal G. Andrejevi varjunime all oma uurimistöö tulemused raamatus "Экспорт американского капитала. Из истории экспорта капитала США как орудия экономической и политической экспансии" ('Ameerika kapitali eksport. USA kapitali ekspordi kui majandusliku ja poliitilise ekspansiooni vahendi ajaloost'). Selle töö eest andis Moskva ülikooli õpetatud nõukogu talle aasta varem (1956. aastal) esitatud teadusettekande põhjal majandusdoktori kraadi. Sama pseudonüümi all ilmus 1961. aastal raamat "Экспансия доллара"[5]. Aastal 1983 ilmus trükist Andrei Gromõko monograafia "Внешняя экспансия капитала: история и современность", milles ta lahkas poliitökonoomia üht aktuaalsemat probleemi. Selle teose eest pälvis ta 1984. aastal NSV Liidu riikliku preemia.

Andrei Gromõko on mitmel korral keeldunud talle tehtud ettepanekust kandideerida NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks.

Tunnustus

•  Kahekordne sotsialistliku töö kangelane (1969, 1979)
•  Lenini orden (1944, 1945, 1959, 1966, 1969, 1979 ja 1984)
•  Isamaasõja 1. järgu orden (1985)
•  NSV Liidu riiklik preemia (1984; monograafia "Внешняя экспансия капитала: история и современность" eest)

Isiklikku

Tema poeg Anatoli Gromõko on afrikanist ja pojapoeg Aleksei Gromõko politoloog.