Louis Armstrong

Louis Armstrong (4. august 1901 New Orleans, Louisiana – 6. juuli 1971 Queens, New York) oli USA džässtrompetist ja laulja.

Trompeti- ja kornetivirtuoosina alustas ta juba 1920. aastate algul stuudiolindistusi koos oma ansamblitega Hot Five ja Hot Seven. Ta avaldas jazzi arengule tugevat mõju, muusika fookus liikus kollektiivselt improvisatsioonilt sooloesitusele. Tal oli kergesti äratuntav sügav ja veidi kärisev trompetiheli meenutav hääl, mida ta kasutas lauldes oskuslikuks improviseerimiseks, muutes laulu meloodiat ja sõnu vastavalt väljendusvajadusele.

Tema karismaatiline lavakäitumine ja hääl olid tuntud peaaegu sama palju kui trompetimäng. Karjääri lõpul 1960. aastatel peeti teda mitte ainult džässi, vaid kogu popmuusika tugevaks mõjutajaks. Ta oli üks esimestest mustanahalistest meelelahutajatest, kellel õnnestus edu saavutada nii, et tema nahavärv jäi muusika järel teisejärguliseks. See võimaldas talle ligipääsu Ameerika ühiskonna kõrgematesse ringkondadesse, kuhu mustanahalistel tavaliselt eriti asja polnud. Kuigi ta ei politiseerinud oma rassi kunagi avalikult, oli ta võrdsete õiguste tugev pooldaja.

Armstrong oli vabamüürlane ja kuulus Montgomery looži nr 18.[viide?]

Nimi ja sünniaeg

Lindistuste järgi otsustades hääldas ta ise oma nime [luuis] (inglise keeles kirjutatuna Lewis). Paljud saatejuhid, fännid ja tuttavad, sh abikaasa Lucille pärast mehe surma, kutsusid teda nimega [luui] (inglise keeles kirjutatuna Louie).[1]

1920. aasta rahvaloendusel registreeriti tema nimeks Lewie. Mitmetel kontserdilindistustel on kuulda, kuidas teda laval Louie'ks kutsutakse. Rahvaloenduse ja ristimisdokumentide järgi tal teist eesnime polnud, kuigi 1949. aastal nimetas ajakiri Time selleks Danieli.

Armstrong on öelnud, et ta pole kindel, millal ta sündinud on. Ta tähistas sünnipäeva 4. juulil. Tavaliselt ütles ta avalikult oma sünniaastaks 1900, kuigi ametlikes dokumentides oli kirjas 1901. Tema õige sünnikuupäev selgus tema ristimisega seotud roomakatoliku kiriku dokumentidest.

Elulugu

Armstrong sündis New Orleansis vaeses peres. Tema vanavanemad olid olnud orjad. Ta kasvas üles vaesuses karmis linnaosas. Tema isa William Armstrong jättis perekonna maha, kui Louis oli veel laps, ja läks teise naise juurde. Tema ema Mary Albert jättis Louis' ja tema noorema õe Beatrice'i vanaema Josephine Armstrongi hoolde. Viieaastaselt naasis ta elama ema juurde ja nägi isa ainult paraadidel. 11-aastaselt liitus Armstrong poistekvartetiga, kes laulis tänavatel. Kornetimängija Bunk Johnson õpetas teda kuulmise järgi mängima. Tööd sai ta leedu-juudi päritolu Karnofskyte perekonnalt, kes kohtlesid teda nagu perekonna liiget, teades, et ta kasvas ilma isata. Armstrong kirjutas hiljem enda ja Karnofsky perekonnast memuaare, kus ta kirjeldab avastust, et see perekond oli juutidena teiste valgete inimeste diskrimineerimise ohver. Armstrong täiustas oma kornetimänguoskust, esinedes New Orleansi Maja värviliste kodutute bändis, kuhu teda mitu korda saadeti korrarikkumiste tõttu. Professor Pete Davis hakkas iseõppinud Armstrongi õpetama ja talle distsipliini sisendama. 19. märtsil 1918 abiellus Louis Daisy Parkeriga, nad lapsendasid kolmeaastase poisi Clarence Armstrongi. 20-aastaselt õppis Armstrong nooti lugema ja oli üks esimestest džässimängijatest, kes lisasid muusikale oma iseloomu ja stiili. 1922 rändas ta Chicagosse, kuhu teda kutsus tema õpetaja Joe Oliver, et liituda tema Kreooli Jazzi Bändiga, kus ta teenis piisavalt, et ennast ainult muusikaga ülal pidada. Oliveri bänd oli kõige mõjukam bänd Chicagos ja Louise elas nagu kuningas linnas, mis oli jazzi universumi keskel, sellel ajal oli tema ajaviiteks nostalgiliste kirjade kirjutamine oma sõpradele New Orleanis. Oma teise naise, Lil Hardin Armstrongi mõjul lahkus Armstrong Oliveri bändist ja mängis oma klaverioskuse arendamiseks kirikus klassikalist muusikat ning kandis peenemat riietust. 1924 lõpetasid Armstrong ja Oliver koostöö. Varsti tuli Armstrongile kutse mängida Fletcher Henderson orkestris. Et teiste muusikutega paremini kokku sobituda hakkas Armstrong mängima trompetit. Armstrong naasis Chicagosse aastal 1925, sest tema ja tema naise arvates takistas Hendersoni orkester tema kunstilist arengut. Pärast Lilist lahkuminekut mängis Armstrong Sunset Café’s Al Capone'e partneri jaoks, seal sai ta heaks sõbraks Earl Hinesiga. Pärast töötamist Connie Innis New Yorgis kolis Armstrong aastal 1930 Los Angelesse, et otsida uusi võimalusi. Seal mängis ta New Cotton Clubis, mida külastasid tihti sellised tähed nagu Bing Crosby. 1931 mängis Armstrong oma esimeses filmis "Ex-Flame". Sama aasta lõpus naasis ta Chicagosse ja mängis Guy Lombardo stiili bändides kuni rahvasumm nõudis tema lahkumist. Seejärel külastas ta New Orleansi ja oma vanu sõpru. Pärast üleriigilist tuuri, kus ta oli jälitatud rahvahulga poolt, põgenes ta Euroopasse. USA-sse naasmise järel korraldas ta mitu väsitavat turneed, mille lõpuks oli ta ära raiskanud oma raha ja palkas uue mänedžeri, kes hakkas tema seadusprobleeme ja laene lahendama. Ta lahutas Lil’ist lõpuks aastal 1938 ja abiellus oma tüdruksõbra Alphaga. Pärast mitut aastat rändamist jäi Louis aastal 1943 oma neljanda naise Lucille'iga elama Queensi (New Yorgis). Järgmised 30 aastat mängis ta oma 13. augustil 1947 loodud kuueliikmelises bändis, kuhu kuulusid erinevatel aegadel Earl "Fatha" Hines, Barney Bigard, Edmond Hall, Jack Teagarden, Trummy Young, Arvell Shaw, Billy Kyle, Marty Napoleon, Big Sid Catlett, Cozy Cole, Tyree Glenn, Barrett Deems, Joe Darensbourg ja Danny Barcelona. Armstrong oli esimene džässimuusik, kelle pilt tükiti ajakirja Time kaanele 21. veebruaril 1949. Aastal 1964 salvestas ta oma kõikide aegade kõige rohkem müüdud laulu "Hello, Dolly". Laul jõudis esikohale popmuusika edetabelis Pop Chart, lükates Beatlesid kohalt, mida nad olid hoidnud järjest 14 nädalat. Armstrong suri 6. juulil 1971.