Teodors Zaļkalns

Teodors Zaļkalns (aastani 1930 perekonnanimega Grīnbergs; 30. november 1876 – 6. september 1972) oli läti skulptor ja arhitekt.

Haridus

Sündis Allaži kihelkonnas talupidaja ja kaupmehe perekonnas. Pärast kihelkonnakooli lõpetamist õppis Riia Reaalkoolis (1888–1893), pärast seda Peterburis Stieglitzi Kunstikoolis dekoratiivmaali ja graafika osakonnas (1893–1899). 1899. aastal sai ta koolilt stipendiumi ja siirdus õppima Euroopasse. Pärast lühikest viibimist Münchenis reisis ta Pariisi, kus esialgu spetsialiseerus maalile ja graafikale, aga peagi hakkas õppima skulptuuri Auguste Rodini ateljees. Seal õppis ta vaid ühe aasta (1900–1901) ja kontaktid Rodiniga olid pigem üksikud, kuid sellel õpiaastal ja tutvumisel Pariisi kunstimuuseumidega oli tema loomingule määrav tähendus[1]. A. Rodini, Antoine Bourdelle'i ja Aristide Mailloli loomingu mõju aitas tal lahti lasta akademistlikust traditsioonist, edaspidi taandus otsene eeskuju sünteesiotsingute ees. Pariisis oli Zalkalnsil võimalus käia Louvre'is tutvumas Vana-Egiptuse kunsti väljapanekuga.

Looming

Varane impressionistlik-realistlik periood

1901–1903 elas Zaļkalns Peterburis, teenides elatist skulptori-modelleerijana Carl Fabergé juveelitööstuses, samuti kunstinäituste arvustajana. 1903–1907 õppis Jekaterinburgi kunstikoolis. Neil aastatel ilmus tema skulptorikäekirja rohkem realismi, näiteks kanga ja muude materjalide iseloomuliku karakteri kujutamist. 1907–1909 täiendas kunstnik end Itaalias Firenzes pronksivalu ja marmoritöötluse alal ja pöördus pärast seda Peterburi tagasi.

1909. aastal Lätis korraldatud kunstinäitusel oli T. Zalkalnsi teostest väljas 1908. aastal valminud, oma näilises lõpetamatuses Rodini impressionistlikke marmorskulptuure meenutav naisakt "Reljeef" (läti keeles Cilnis).

Kubismist mõjutatud uue vormi otsingud

Teodors Zaļkalns võttis 1910. aastal (koos eestlase Jaan Koorti ja rootslase Carl Millesega) ühena esimestest Põhja- ja Baltimaades kasutusele vanaegiptuse skulptorite materjali graniidi, milleta tänapäeva raidkunsti on raske ette kujutada. 20. sajandi alguskümnendite skulptuuris tõusis taas au sisse nõue, et skulptorid viiksid oma teosed ise materjali ja sellest traditsioonist tõukub nii eesti kui ka läti raidkunsti graniiditraditsioon. 1913. aastal valmis Zalkalnsil helilooja Emīls Dārziņši hauasammas nelja graniidist reljeefiga, kus oli juba hästi tajutud graniidile sobivat lakoonilist vormikeelt.

Murranguaastaiks olid 1915–1916 Peterburis, kus valmis mitu üldistatud vormiga skulptuuri läti sõjapõgenikest. "Seisev eit" on raiutud dioriiti, "Istuv eit" (läti keeles Sēdošā māmiņa), nn "Läti ema" on modelleeritud samuti selles ajavahemikus ja halli graniiti raiutud 1923. aastal. Nende teoste suured lihvitud pinnad ja nurgelised vormid osutavad, et erinevalt Jaan Koortist oli T. Zaļkalns rohkem mõjutatud kubismist. Tõuke selleks sai kunstnik arvatavasti vene moodsa kunsti suundadest, mille eluõigus säilis ka esimestel Oktoobrirevolutsiooni järgsetel aastatel. T. Zaļkalns võttis osa monumentaalpropaganda plaani teostamisest Petrogradis, kus 1918. aastal püstitati tema loodud portreebüstiga mälestussammas Nikolai Tšernõševskile ja 1919. aastal L. A. Blanqui mälestussammas. Sama joont jätkab T. Zaļkalns 1919. aastal modelleeritud portreedes heliloojaist Aleksandr Skrjabinist ja Modest Mussorgskist. Kubistlik stiil leidis soodsa pinna Lätis, kuhu Zaļkalns 1920. aastal tagasi pöördus ja selle levikule aitas kaasa Riia Kunstnike Grupp.

Isikupärase stiili kujunemine sünteesis

1920. ja 1930. aastad ei olnud tellimuste poolest rohked, ometi kujunes sel ajal välja kunstniku isikupärane sünteesiv stiil, sageli maheda lüürilise alatooniga, mis leidis väljenduse medalikunstis, loomaskulptuurides ja mälestusmärkides. Sellest ajast on pärit üks tema tuntumaid töid, Rūdolfs Blaumanise mälestusmärk Riias, samuti Jānis Poruksi hauasammas Riia Metsakalmistul ja Atis Kronvaldsi mälestusmärk Siguldas.

Pärast II maailmasõda, Läti NSV perioodil, tunnustas Nõukogude valitsus kunstnikku ja määras talle mitmesuguseid ülesandeid, näiteks osalemise Läti Ülemnõukogus, ka muutus Zalkalnsi käekiri uute stiilinõuete valguses pisut rohmakamaks, kuigi ta suutlikkus plastilise vormi ja tekstuuriga töötamises jäi endiseks. 1950. aastatest pärinevad akadeemik Fricis Blumbahsi ja helilooja Alfrēds Kalniņši portreed, Läti kunstimuuseumi kogudes on ka üks tema raiutud Stalini portree. 1944–1958 oli T. Zalkalns Läti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna professor ja mõjutas sellega tervet läti kunstnike põlvkonda, tema õpilased on näiteks Lea Davidova-Medene, Lilija Līce, Rasma Bruzīte, Kārlis Baumanis.

1960. aastatest pärineb üks kunstniku hilisemaid töid, Krišjānis Baronsi hauatähis.

1966. aastal ilmus Teodors Zaļkalnsi kohta K. Baumanise monograafia, kunstniku ateljeesse loodi tema memoriaalmuuseum, mis tegutses aastail 1967.–1994. Enamik tema teoseid, mis pole kalmistutel, parkides või mujal maastikukeskonnas, on koondatud Läti Rahvuslikku Kunstimuuseumi.

Tunnustus

• 1946 – Tööpunalipu orden
• 1957 – Nõukogude Liidu rahvakunstnik
• 1966 – Lenini orden
• 1971 – Sotsialistliku töö kangelane

Muud

2008. aastal andis Läti Pank välja 20-latise kuldmündi T. Zalkalnsi 1922. aastal valminud kavandi järgi, mille kipsvormi säilitatakse Läti Ajaloomuuseumi fondis.

Teodors Zaļkalnsi "Istuv eit" kuulub Läti kultuurikaanonisse.