Władysław Raczkiewicz

Władysław Raczkiewicz (28. jaanuar 1885 Khuthaisi – 6. juuni 1947 Denbighshire, Ruthin) oli Poola poliitik, esimene Poola president eksiilis.

Ta sündis kohtuniku pojana Venemaa Keisririigis. Ta õppis algul Peterburis ja lõpetas 1911. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Siis tegutses ta juristina Minskis. Esimese maailmasõja puhkedes mobiliseeriti ta Venemaa sõjaväkke, aga pärast Oktoobrirevolutsiooni ühines ta Poola iseseisvuslastega.

Raczkiewicz võitles vabatahtlikuna Nõukogude–Poola sõjas ja aitas Poola sõjaväge üles ehitada. Algul pooldas ta Poola rahvusdemokraate, aga pärast Jozef Pilsudski võimuhaaramist 1926 läks üle tema toetajaskonda. Ta pidas kogu aeg tähtsaid riigiameteid: nii oli ta 1921–1924 Nowogrodeki vojevood, 1924–1925 valitsuse esindaja Vilniuse vojevoodkonnas, 1926–1931 Vilniuse vojevood, 1930–1935 Poola seimi eesistuja (tähtsuselt kolmas mees Poolas), 1935 Krakovi vojevood ja 1936–1939 Pommeri vojevood. 1934. aastal külastas ta Poola delegatsiooni koosseisus Eestit[1].

Ta nimetati 30. septembril 1939 Poola presidendiks pärast Poola okupeerimist Saksamaa ja NSV Liidu poolt. Selles ametis oli ta kuni oma surmani. Kuni 1945 oli ta rahvusvaheliselt tunnustatud Poola riigipea ja Poola 1939. aasta õigusliku järjepidevuse kandja.

Rackiewicz oli vastu Sikorski-Maiski paktile, millega NSV Liit taastas diplomaatilised suhted Poolaga ja vabastas kõik Poola sõjavangid NSV Liidus.

1945. aasta veebruaris toimunud Jalta konverentsil oli Poola tulevik üks põhiteemasid. Jossif Stalin väitis seal, et üksnes tugev nõukogudesõbralik valitsus Poolas tagaks Nõukogude Liidu julgeoleku. Konverentsi tulemusena võtsid Suurbritannia ja USA tagasi oma toetuse Poola eksiilvalitsusele pärast uue valitsuse moodustamist Poola territooriumil.