Ita Ever

Ita Ever (kodanikunimega Ilse Ever; 1. aprill 1931 Paide – 9. august 2023) oli eesti näitleja.

Haridus

Ta õppis aastatel 1939–1940 Tallinna 14. algkoolis, 1940–1944 Tallinna 8. algkoolis ja 1944–1950 Tallinna 4. keskkoolis. Näitlejaks õppis aastatel 1950–1953 Moskvas GITIS-e eesti stuudios.

Alates 1953. aastast oli ta Eesti Draamateatri näitleja.

Elulugu

Lapsepõlv

Isa Alfred Ever oli meesterõivaste kaupluses äriteenija, ema Nadežda Ever (neiuna Stepanova) pidas juuksuriäri. Ilse oli pere ainuke laps. Alguses elasid nad Paides, aga aastal 1932 koliti Võrru. Kui Ita oli nelja-aastane, kolis pere Tallinna. Pere varasemad sõidud olid suuresti seotud vanemate töökohavahetustega. Viimane kolimine Tallinna võeti ette peamiselt Ita pärast – laps hakkas Võrus rääkima ainult kohalikku võru keelt, mistõttu vanemad otsustasid keskkonda vahetada. Püsivat lapsepõlvekodu pole Ita Everil olnud. Kui tüdruk oli 12-aastane, viisid vanemad ta Järvamaale kaugete sugulaste juurde sõja eest ära. Seal õppis Ita tegema talutöid ja tundma maaelu.

Ita Ever oma lapsepõlvest: "Mul on oma lapsepõlvest ja emast-isast suhteliselt vähe rääkida, kuna ma ei tea sellest väga palju. Mulle ei kõneldud paljudest asjadest, küllap sooviti säästa. 1940. aastatel olin eas, mil üht-teist juba oskasin märgata ja mõista. Kõigepealt meie koolielu: mitu korda vahetati koolimaju, õppeprogramme ja ideid. Mu lapsepõlv ja noorus polnud eriliselt helged. Võin häbenemata tunnistada, et olen tundnud elus kõige suuremat puudust hellusest. Ja kõikide mugavustega kodu mul ka ei olnud. Ikka astusime üldkasutatavast esikust otse tuppa, veekraan ja -kausski olid selles külmas ja kõledas esikus. Olen elanud ka keldrikorrusel – aknast muud ei näe kui jalgu! Tuhandeid ja igasuguseid. Kiirustavaid ja lonkivaid, noori ja vanu, väga heades ja väga viletsates jalatsites – või kust mujalt on pärit minu lausa fanaatiline püüe anda oma rollidele neile iseloomulik kõnnak ja jalavarjud?!..."

Vanemad

Isa Alfred Ever tegeles äriga. Vähemalt väliselt oli ta väga suur härrasmees, kellele meeldis lõbus elu – naised, alkohol, piljard. Välimuselt oli ta alati väga väljapeetud ja šikk. Kuid mehe liigne alkoholilembus põhjustas perele palju probleeme, näiteks mängis ta maha oma naise äri. Elu lõpul töötas Alfred Tallinnas Kevade restoranis šveitserina. Sealsamas tööl olles sai ta infarkti ja varsti pärast seda suri. Ita Ever isast: "Isale oli omane sattuda hämaratesse olukordadesse, nii et ta pandi mitmel korral istuma nii Vene kui Saksa ajal. Minu mäletamist mööda kaasteadmise eest. Isale meeldis ka napsi võtta. Ma mäletan, kuidas isa tuli koju joomase peaga, küsis emalt, kus söök on, ja ema viipas, et panni peal on praetud kartulid. Isa vaatas neid ja viskas prauhti! aknast välja. Kui isa suri, elasin mina koos Romaniga Pikal tänaval ja mäletan, kuidas ema tuli mulle ütlema, et isa on surnud. Millegipärast surusin käed Romani kõrvadele, et ta ei kuuleks. Roman hoidis vanaisa Alfredit väga."

Ema Nadežda Ever pidas juuksuriäri. Tegu oli lihtsa naisterahvaga, kes peale juuksuriäri oli vahepeal ka kraavitöödel, prokuratuuris koristaja ja margariinivabrikus öövalvur. Temperamentse venelannana oli ta võimukas ning range pereema. Oma ainukese lapse eest hoolitses ta väga – ärgitas tüdrukut liikuma ja sporti tegema ning hankis perele kõik hädavajaliku. Ita Ever emast: "Mu ema oli venelanna. Samasuguste tugevate juustega nagu mina. Mängis ilusasti kitarri ja laulis. Kui mu ema oleks saanud rohkem haridust, oleks võinud temast midagi tulla. Ta oli elu hoolega jälgiv, salvestav inimene, tema tähelepanekud olid terased. Tihti ütles ta, et ei saa seda või teist asja väljendada rääkides, parem mängib mulle ette. Näiteks mõne juhtumi trammis või trollis. Mõnikord olen mõelnud, et äkki mingi väike tõuge näitlemise suunas tuli just sealt, emalt. Meil ei ole muidu peres teisi näitlejaid peale minu. Ema püüdis mind säästa, ei rääkinud isa äritehingutest, joomingutest. Mõni asi tuli muidugi hiljem välja. Näiteks ütles ema, et kui isa tuli teist korda vanglast, polnud temast enam mehena asja. Aga üldiselt oli meil ehtne eestlaslik pere, kus keerulistest asjadest ei räägitud, eelistati vaikida."

Lasteaed

Ita Ever on öelnud, et lapsepõlves polnud ühtegi vihjet sellele, et temast võiks saada näitleja. Siiski tegi tüdruk esimesi väikseid samme selle poole juba Tallinnas Liivalaia tänava lasteaias. Seal õpetasid kasvatajad teda laulma ja salmi ütlema. Kuna Ita oli juba siis julge ja hakkaja tüdruk, haaras ta kinni igast võimalusest ette astuda. "Ma tahtsin! Tahtsin näidata, et oskan ja suudan. Selles on juba midagi näitlejalikku peidus, eks ole?" kommenteerib Ita oma lasteaia-esinemisi. Mõnikord läksid Ita esinemised ka sassi, kuid tüdruku trump oli see, et ta ei andnud kunagi alla – jätkas nii, nagu midagi polekski juhtunud. Lasteaiapiltidel istub Ita teiste kõrval väga graatsiliselt, jalg üle põlve. Teised lapsed tema kõrval suruvad jalgu kokku. Ema Nadežda on pilte kommenteerinud nii: "Teised on nagu lapsed ikka, aga tema proovis juba lasteaias endast midagi kujutada!"

Õpingud alg- ja keskkoolis

"Ta oskas laste hinge jõuda oma isiksuse ja aine käsitlusviisi sulamiga, ta oskas teha kõik temaga seotu huvitavaks," meenutab Ita Ever oma esimest lemmikõpetajat. See oli proua Sillar 8. algkoolis. 1940. aastal kaotati erakoolid ja lapsed jagunesid n-ö mikrorajoonide järgi. Ita Ever sattus Kevade tänavale majja, kus praegu asub laste kunstikool. Sel ajal oli see 8. algkool, mis liideti 1944. aastal Tallinna 4. keskkooliga, mille Ita Ever lõpetas 1950. aastal.

Keskkoolis kujunes tal välja kindel punt sõbrannasid, kellega lävitakse tänini. Sõjaaeg lähendas noori tüdrukuid ja tekitas ühtsustunnet. Üheskoos kogeti palju ning sellest ajast on Ital ja ta klassiõdedel ilusaid mälestusi. Tema kõige lähedasemad sõbrannad kirjeldavad Ita Everit keskkooliajast kui väga entusiastlikku ja hakkajat neiut, aga nii mõnigi kord juhtus, et ta tegi mõnest kontrolltööst poppi.

Popitegemist meenutab Ita Ever klassiõde Lia Kaljuste (neiupõlvenimega Saare): "Itaga tegime mõnikord matemaatika kontrolltööde ajal poppi. Käisime näiteks loomaaias ja sõime ahvipuuride juures oma võileibu. Siis hääletasime, et kellel on kõige maitsvam võileib. Tuli välja, et Ita kiluvõileib, sest see sai kõige rutem otsa. Samal ajal palus ahv läbi võre võileiba ja meil oli hirmus hea meel."

Kõige raskem aine oli Ita Everi jaoks matemaatika, selle kirjutas ta viimastes klassides pinginaabri pealt maha. "Me olime isegi nii nahaalsed, et vahetasime vihikuid. Lahendasin kõigepealt ära oma töö ja seejärel tema omast nii palju, kui jõudsin. Ita ütleb, et me olevat töid vahetanud ka küpsuseksamil, siis me istusime üksteise taga. Seda ma ei kinnita ega lükka ümber – lihtsalt ei mäleta," räägib Ita Everi pinginaaber Silvi Kaugema (neiupõlvenimega Lents).

Ilse muutumine Itaks oli samuti suuresti sõbrannade mõjutus. Koos käidi laagrites: ühel aastal Võsul, teisel Vääna-Jõesuus. Ita oli seal muidugi näiteringi koosseisus. Seal loeti palju romaane ja ilmselt nendest inspireerituna tundus tüdrukutele, et nad peaksid enestele vahvamad nimed võtma. Ilse sai ühe raamatu järgi nimeks Ita – selle valis talle välja sõbranna ja praegune tuntud klaasikunstnik Pilvi Ojamaa. Ita jäi tüdrukule ruttu külge ning tema emagi ei mäletanud lõpuks, et tütar kunagi Ilse oli.

Teatri juurde jõudmine

Ita klassijuhatajaks sai teatri- ja luulelembene Alice Kriisa. Õpetaja Kriisa oli näitlejavõimega – ta mängis tundides ette katkendeid Kitzbergi "Libahundist". Temalt sai Ita huvi kirjanduse vastu ning oskuse analüüsida kirjandusteost. Samuti tutvustas Kriisa Ita klassile Tuglase teoseid, mida küll tol ajal kooliprogrammides ei olnud. Tema oli ka see, kes pani Ita luuletusi lugema ning deklameerima linna ja vabariiklikel olümpiaadidel. Klassiõde Lia Kaljuste (neiupõlvenimega Saare) meenutab Ita keskkooliaegseid etteasteid: "Kooliõpilaste seas sai Ita kuulsaks ja tuntuks luuletusega "Raudtee". Ita tegi seda hiigla hästi. "Rattad läksid, rattad läksid, üles-mäge, üles-mäge." Matkis rongi, selle erinevaid rütme ja temposid. Ta oli ka väga hea konferansjee: teda võeti ka üle vabariigi teadustama, kui olid koolinoorte üritused. Ta oli lausa tuntud selles vallas."

10. klassis saatis Alice Kriisa Ita järgmisele olümpiaadile esinema. Selle žürii esimees oli Kaarel Toom, kes soovitas Itat Enn Toonale. Ta oli töönduskooperatsiooni näiteringi juhendaja ning kutsus noore Ita nendega liituma. Samal aastal tegi ta talle ettepaneku mängida nimiosa Aleksei Arbuzovi "Tanjas". Sealt sai alguse Ita tee teatri poole. Järgnes hulk teisi rolle, kus ta mängis peamiselt peaosi – noori naisi. Enne esietendust toimusid proovid Draamateatris, aga sinna said nad minna alles siis, kui õhtune etendus oli läbi, mistõttu toimusid proovid öösiti. Pinginaaber Silvi Kaugema meenutab seda aega nii: "Hommikul tuli ta kooli, aga oli muidugi niivõrd unine ja väsinud, et ... Igatahes oli Ital kena võime haigutada sedasi, et silmadest hakkasid pisarad jooksma. Sügava haigutamise peale tulid suured, ehtsad pisarad. Eelviimases klassis istusime esimeses pingis. Õpetaja vaatas talle otsa ja oli sunnitud küsima: "Ever, te vist olete haige?" Ita noogutas innukalt, mille peale ta lastigi koju magama."

18-aastase Ilse Everi Tanjat on kommenteeritud ühes tolleaegse Õhtulehe numbris: "Nimiosa kehastaja Ilse Everi ilmekas, haarav mäng, antud noorusele omase siira ning usutava elamuslikkusega, köitis eriti. Ja pärast etendust avaldati tänu Ilse Everile, kes nii julgelt kandnud oma noortel õlgadel näidendi raskemat osa, näidanud veenvalt Tanja kujunemist mittemidagi-tegijast töötavaks naiseks, julgeks võitlejaks inimese tervise eest."

Ita sai oma esimese lavarolli eest palju kiita. Pärast üht järjekordset etendust tuli tema juurde rekvisiitor August Viienõmme, kellega hiljem Draamateatris veel pikalt kokku puututi, ja ütles: "Kallis laps, teist saab näitleja!" Ita aga ei võtnud seda ütlust tõsiselt, sest unistas tol ajal hoopis arstiametist. "Neile aegadele tagasi mõeldes usun, et minus äratas teatrihuvi Enn Toona. Ta tutvustas mulle kõige algelisemaid teatritõdesid, õpetas nägema-kuulama partnerit, töötama kujuteldava rekvisiidiga ... Ja ta tegi kõike nii oskuslikult, ma ütleksin – võrgutavalt –, et ma sukeldusingi sellesse maailma, mis mind on suutnud oma haardeis hoida tänini," kommenteerib Ita tööd Enn Toonaga.

Õpingud Moskva teatriinstituudis GITIS-es

Pärast keskkooli lõppu tahtis Ita Tartusse arstiks õppima minna, kuid ununenud ei olnud ka August Viienõmme sõnad ja inspireeriv töö Enn Toonaga. Otsustavaks sai tutvus Jaanus Orgulasega, kes õppis sel ajal Moskvas GITIS-e eesti stuudios. Eestis ringi liikudes otsis ta stuudiost väljalangenute või teistele erialadele läinute asemele asjahuvilisi noori. Tema abil olid GITIS-esse läinud teiste seas Arvo Kruusement, Kaljo Kiisk, Aksel Orav ja Ervin Abel, nüüd soovitas ta proovida ka Ital. Kuna 1950. aasta oli aeg, mil kardeti ringi sõita, oli konkurents GITIS-e eesti stuudiosse väike, sinna sattus väga palju juhuslikke inimesi. Õppetöö käigus langes välja 11 üliõpilast ning nende asemele võeti uued. Olgugi et Ita ema ei olnud tüdruku plaanist vaimustuses ja kodus olid isa tõttu rasked ajad, otsustas tüdruk siiski minna. Moskvas pedagoogide ees pidi ta tegema etüüdi ja lugema proosat. Ita meenutab: "Pedagoogid käskisid teha sellise etüüdi: olete üksinda toas, loete ja näete hiirt. Mu meelest oli see rumal ... Ja pealegi, hiirt ma üldse ei karda. Kuid ma mõistsin, et kui ma nüüd hiirt "ei karda", on lõpp. Noh "ehmusin" kangesti ja hüppasin kiljudes toolile. Siis paluti lugeda proosapala ning sellega mu võimeteproov piirduski. Olin vaba. Sõitsin Tallinna tagasi teadagi millises meeleolus. Vähe sellest, mis juhtus. Tähtsam oli, mis saab edasi: kuhu lähen? Kelleks kõlban? Läksin Pärnu maantee raamatukauplusse ja tahtsin hakata raamatumüüjaks, kuid mind pandi lattu, mis asus keldris. Pidin võtma raamatuid pakkidest välja ja tassima üles kauplusse. Niiviisi möödus kaks-kolm kuud."

Kooli algus oli Itale väga raske – kesine vene keele oskus andis kõvasti tunda. Uutele üliõpilastele määrati küll šefid, kes neile keelt õpetasid, kuid rohkem kasu oli siiski kursusekaaslastest ja praktikast. Sõnavara suurendamiseks oli Ital oma kindel tehnika: nimelt kirjutas ta paberilehe ühele poolele vene-, teisele poolele eestikeelse sõna ja kordas neid igal vabal hetkel. Oktoobriks suutis ta juba enam-vähem konspekteerida.

Ita elas Sobinovski põiktänava ühiselamus. Peale tema olid toas veel Virve Kiple, Karin Sepre, Leili Bluumer ja Aasa Käsi. Tuba oli neil väga kaunis ja soe: suured raudvoodid, puhas valge pesu, mida vahetati regulaarselt. Igal tüdrukul oli oma öökapp, akendel olid ees valged kardinad, põrandal põrandariie, seinal suur peegel, kust võis end täispikkuses vaadata.

Õppeainetest kuulusid programmi näitlejameisterlikkus, lavaliikumine, ballett, soololaul, lavakõne, grimeerimine, muusikaajalugu, teatriajalugu, kujutava kunsti ajalugu, poliitökonoomia, vene keel, marksismi-leninismi põhialused. Ita lemmikained olid näitlejameisterlikkus, tants ja grimm.

Aastad Draamateatris

1953. aastal, kolm aastat pärast GITIS-es õppimist, ootas 24 lõpetanut Tallinna Draamateater. Moskvast võtsid nad kaasa viis lavastust: Venjamin Kaverini "Kaks kaptenit", Konstantin Simonovi "Noormees meie linnast", Maksim Gorki "Barbarid", Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais' "Figaro pulm" ja August Jakobsoni "Võitlus rindejooneta". "Figaro pulm" ja "Noormees meie linnast" olid lavastused, milles olid Ita diplomirollid. Kõige menukamalt läks nimetatud lavastustest "Figaro pulmal", kus esimest korda sai särada ka 22-aastane näitlejaharidusega Ita. Nendele lavastustele järgnesid Ital uued rollid, esimesed viis aastat olid nendeks enamasti noored neiud.

Samal aastal tutvus ja abiellus Ita Ever Eino Baskiniga, kes oli samuti Draamateatri näitleja. Järgmist hooaega Ever ei alustanud, sest 25. detsembril 1954 sündis poeg Roman Baskin.
1955. aastal oli Ita tagasi lavalaudadel. Järjekordse eduka hooaja avaetendus oli Aleksei Arbuzovi "Majake äärelinnas", kus Ita mängis peaosa.

1958. aastal esietendus Viktor Rozovi "Rõõmu otsinguil", mille lavastaja oli Ita GITIS-e koolivend Arvo Kruusement. Ita mängis seal Leena rolli, mis jäi silma nii publikule kui ka arvustajatele. Samal aastal toimunud noorte lavale jõudnute ülevaatusel tunnistati just see roll üheks eredamaks kõigi seast. "Roll oli avar. Ainult täida! Tekkis mingi eriline vabadus- ja vabanemistunne. Minu sees nagu käis raksatus – ilmselt sain oma soone peale," kommenteerib rollitäitmist Ita ise.

1984. aasta aprillis kuulutati Ita Ever "Balti teatrikevade" parimaks naisnäitlejaks ning Eesti NSV Teatriühingu teatrialase aastapreemia laureaadiks. Sama aasta juunis sai Ever Aino Talvi käest Liina Reimani mälestussõrmuse.

Ita Ever ja film

1978. aastal hakkas Ita GITIS-e kursusekaaslane Arvo Kruusement tegema filmi "Naine kütab sauna". Selleks ajaks oli Ita juba pikka aega olnud Draamateatri juhtivaid näitlejaid. Kruusement kutsus Ita ilma proovivõteteta peaosa mängima. Oma esimese filmipeaosa suutis Ita suureks mängida. Filminäitlejana on Ever väga pedantne – režissööri märkustele on ta äärmiselt vastuvõtlik ning pikkadel võttepäevadel vastupidav ja kannatlik. Filmitegijatel on Itaga lihtne töötada, sest Ita on oma rolli suhtes väga nõudlik. Samuti on režissöörid kiitnud Ita äärmist fotogeenilisust. Ei ole karakterit, mida Ita näost luua ei saaks – grimmi jaoks on tal oivalised näojooned ja -kuju.

Ita ise kommenteerib filmis ja televisioonis näitlemist nii: "Ma armastan kaameraid. Eriti telekaameraid – need on oma loomult kuidagi heatahtlikumad. Räägitakse näitlejatest, kes olevat hea kaameratunnetusega, maagilise kaameratunnetusega. Kuidas seda mõista? Ma ei tea ... Minu jaoks on maagilisus selles, et kaamera mu nina ees nagu sunniks mind endasse süvenema ja ma tunnen end kaamera ees hästi ka partnerita; teatrilaval on vastupidi." Viimane film, milles Ita üles astus, oli tema poja Roman Baskini lavastatud "Vana daami visiit" aastal 2006. Režissöör Arvo Kruusement kommenteerib filmi nii: "Romani töö on kummardus emale ja vanale daamile."

Everi esimene ülesastumine filmis toimus 1955. aastal stuudios Lenfilm valminud Eesti-Vene ühistöös "Andruse õnn", kus Ever täitis kõrvalosa. Kokku on ta mänginud 46 filmis, lisaks teleseriaalides, reklaamiklippides ja osalenud ka animafilmide helindamises.

Teised Ita Everist

Kolleeg Maria Klenskaja

"1974. aastal mängisin Draamateatris "Möödunud suvel Tšulimskis" ja siis sattusime Itaga esimest korda stseenis kokku. Ega siis olnud nii, et astusid teatri uksest sisse ja said kohe endale garderoobi. Mina näiteks käisin punanurgas Lenini büsti juures riideid vahetamas, aga kui algasid lavaproovid, tuli Ita punanurka ja ütles: "Nüüd on niimoodi, et lähme garderoobi!" Ma ehmatasin alguses ära, aga tema võttis käest kinni, viis kohale, näitas, et see on minu plats, ja ütles sõnad, mis on mulle eluks ajaks meelde jäänud: "Siin garderoobis võid teha, mida tahad! Sellega mis on väljapool, pead ise hakkama saama, aga siin garderoobis võid olla, nagu hing ihkab."

Ita on tüüpiline kitseaasta Jäär. Ta on nii hea suhtleja, nii hea kambajõmm, et leiab kergesti inimestega ühise keele. Aga ta ei lase kedagi oma kapsamaale. Seda ta hoiab nii, et ära proovigi ligi tulla. Tugev natuur, samas soe. Ei tee kunagi teistele liiga, iseendale aga küll. Ja temas on meeletu – üks hea sõna on ja mina teist ei leia – kuraas. Temas on niisugust tüüpilist kuraasi: süttib hästi ruttu, läheb põlema, armub, see võib kõik olla niimoodi – tšahh!"

Poeg Roman Baskin

"Nooruses ema oli näitlejanna nagu näitlejannad ikka: proov ja etendus, proov ja etendus. Vahel, kui teda õhtul kaua koju ei tulnud, läksin üle Toompea ema Kuku klubist otsima. Pilt, mis seal avanes, oli nagu Viiralti põrgus: suitsuvine, poolhämaras mingid figuurid. Ja siis küsib keegi jämeda häälega: "Poiss, mida sina siit otsid? Keda? Everit?"

Suvesid oleme veetnud neljas kohas. Vääna-Jõesuus ja Kloogal olid teatriinimeste puhkekodud. Karepal olime tänu Ilmar Tammurile ja seal suvitasid ka kõik neli Kõrvitsa poissi. Pärispea oli Kilgase koht. Emal ikka oli neid mehi ja mul seetõttu nii palju "isasid", et ega ma enam täpselt mäletagi, kellega me kuskil puhkasime. Kloogalt on vist kõige eredamad mälestused. Seal käisime pikalt, oma kümme suve. Tuusad tulid kõik Kloogale kokku.

See, et ema teine ja võib-olla olulisem kodu oli teater, sai mulle üsna varsti selgeks. Sageli tulin hommikuti üle Toompea mäe ja läksin teatrisse: enamasti leidsin ema mõnest proovist. Veetsin lapsena päris palju aega teatris, kõik staarid tundusid tol ajal hästi suured. Nad olidki suured! Karm istus valvelauas, pohmellis, punane roos rinnas. Härrasmehed kõik järjest: Franz Malmsten, Alfred Mering, Einari Koppel. Hiljem, kui elasime Pikal tänaval Tammuri juures, käisin teatris eriti tihti.

Kodune kasvatus kui selline mul peaaegu puudus. Ema oli täielik boheemlane, tööle ta mind ei pannud ja raha pole ta ilmaski osanud lugeda. Kõigi oma meeste juurest on ta kahe palja käega ära tulnud.

Vasturääkivus Ita olemuses seisneb selles, et ühelt poolt on ta väga iseseisev, teiselt poolt jälle väga mehekeskne tüüp. Kui ta on olnud mõne tugeva mehe mõju all, siis on ta rääkinud selle mehe sõnu. Kui jääb üksi, siis saab jälle ise hakkama. Ta on ju sarmikas naine ja mehed on teda tahtnud. Aga alati on teater olnud eespool ükskõik millist suhet."

Isiklikku

1953. aastal tutvus Ever Eino Baskiniga, kellega abiellus samal aastal. 1954. aastal sündis neil poeg Roman Baskin, kellest sai lavastaja.

Ever on elanud koos ka lavastaja Ilmar Tammuriga.

1959. aastal lahutas Ever abielu Eino Baskiniga, kellest oli juba kaks aastat lahus elanud.

1960. aastal tutvus Ita Ever näitleja ja lavastaja Gunnar Kilgasega, kellega oli koos kuni Kilgase surmani 2005. aastal.

Ita Everil oli kaks lapselast: Mirjam ja Alfred Baskin.

Rolle

Teatrirolle

Ever on enamiku oma rollidest teinud Eesti Draamateatri laval, kuid ta on külalisena mänginud ka Vanalinnastuudios.

• 1953 Varja – Konstantin Simonovi "Noormees meie linnast"

II tüdruk – N. Kaverini "Kaks kaptenit"

mass – A. Jakobsoni "Kaitseingel Nebraskast"

Suzanne – Beaumarchais' "Figaro pulm"

daam – A. Jakobsoni "Võitlus rindejooneta"

• 1954 mass – M. Lermontovi "Maskeraad"

Bella – Minko "Nimesid nimetamata"

mass – A. Kitzbergi "Libahunt"

mass – E. Vilde "Mahtra sõda"

• 1955 mass – W. Shakespeare'i "Antonius ja Kleopatra"

Nadežda – A. Arbuzovi "Majake äärelinnas"

Muradova – Muhtarovi "Lõbus külaline"

Saša – L. Tolstoi "Elav laip"

• 1956 Mari-Elts – E. Ranneti "Südamevalu"
• 1957 Edvige – A. Gehri "Kuues majakord"

Fosforne naine – V. Majakovski "Saun"

mass – V. Višnevski "Optimistlik tragöödia"

• 1958 Krõõt – A. H. Tammsaare / A. Särevi "Vargamäe"

Lenotška – V. Rozovi "Rõõmu otsinguil"

Catherine – A. Milleri "Vaade sillalt"

• 1959 Elli – A. H. Tammsaare "Vanad ja noored"

Röövlitüdruk – J. Švartsi "Lumekuninganna"

Tshou Fan-I – Tshao Jüi "Taifuun"

• 1960 mass – A. H. Tammsaare "Juudit"

Nastja – N. Pogodini "Kolmas, pateetiline"

Jaana – A. Kivi "Nõmmekingsepad"

• 1961 Anette – P. Kilgase "Ööbik laulis koidikul"

Helmi – A. Liivese "Siinpool horisonti"

• 1962 Roheline tüdruk – H. Ibseni "Peer Gynt"

Diana – E. Aldi "Pime mees"

Kattrin – B. Brechti "Ema Courage"

• 1963 II pruutneitsi – V. Majakovski "Lutikas"

Maret – E. Aldi "Võõras"

• 1964 Karin – A. H. Tammsaare / A. Särevi "Pankrot"

Klava – V. Rozovi "Pulmapäeval"

Kuues reisija – A. Liivese "Trepp"

• 1965 Inga – E. Ranneti "Karikas ja madu"

Vadja Otian – V. Korostõljovi "Brigantiin"

Ester Laid – E. Ranneti "Veripunane roos"

Markiis Mondecar – F. Schilleri "Don Carlos"

• 1966 Curly – J. Steinbecki "Hiirtest ja inimestest"

Martirio – F. G. Lorca "Bernarda Alba maja"

Krõõt – A. H. Tammsaare "Vargamäe"

Marta – E. Aldi "Marta"

• 1967 Aki – A. Liivese "Kallimast kallim"

Tatjana – B. Lavrenjovi "Murrang"

• 1968 Ema – E. Ranneti "Kriminaaltango"

Nadežda – M. Gorki "Viimased"

Margareta – J. W. Goethe "Faust I"

• 1969 Margareta – J. W. Goethe "Faust II"

luulekompositsioon Tagore "Valgus, mu valgus"

Koidula – A. Undla-Põldmäe "Viru Laulik ja Koidula"

• 1970 Erika – A. H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast"

Niina – V. Rozovi "Öö vastu pühapäeva"

Vana naine – A. Kallase "Mare ja ta poeg"

• 1971 Anna Petrovna – A. Tšehhovi "Ivanov"

Izolda – K. Saja "Pühajärv"

• 1972 Maret – A. H. Tammsaare / V. Panso "Inimene ja inimene"

Marie – H. Bahri "Mees, naine ja kontsert"

• 1973 Miili – M. Traat "Tants aurukatla ümber"

Elvira – M. Frische "Santa Cruz"

Masha – A. Tšehhovi "Kolm õde"

• 1974 Horošihh – A. Vampilovi "Möödunud suvel Tšulimskis"

Mrs. Hitchcock – J. Ardeni "Seersant Musgrave'i tants"

Genevieve, Pellease ema – M. Maeterlincki "Pelleas ja Melisande"

• 1975 Veera – V. Šukšini "Energilised inimesed"
• 1976 Maja Rubek – H. Ibseni "Kui me surnud ärkame"

Kristi – E. Vetemaa "Roosiaed"

Melania – M. Gorki "Päikese lapsed"

• 1977 Näitejuht – J. Kaplinski "Neljakuningapäev"

Dunka – K. Trenjovi "Ljubov Jarovaja"

• 1978 Rajevskaja, Vjaznikova – A. Gelmani "Tagasiside"

Gertrud – W. Shakespeare'i "Hamlet"

• 1979 Proua Bódog – K. Szakonyi "Saateviga"
• 1980 Lemminkäise ema – E. Lönnruti "Kalevala"

Inimese sugulane – L. Andrejevi "Inimese elu"

Anna Petrovna – L. Tolstoi "Elav laip"

• 1981 Memm – A. Kerteszi "Lesed"

Ita Ever – P. Aimla / E. Spriidi "Igihaljas vaatemäng"

• 1982 Polkovniku lesk – J. Smuuli "Polkovniku lesk"
• 1983 Sinjoora Frola – L. Pirandello "Nii see just ongi"

Ema (Anna) – J. Kruusvalli "Pilvede värvid"

• 1984 Proua Malmberg – A. H. Tammsaare / M. Mikiveri "Armastus ja surm"

Maali, Anna ema – J. Krossi "Keisri hull"

• 1985 Naine – A. Dudaravi "Reamehed"

Ustinja Karpovna – A. Mišarini "Seoses üleminekuga teisele tööle"

• 1986 Krõõt – A. H. Tammsaare / K. Kure "Tõde ja Õigus (Liigvesi)"
• 1987 Õnnela Õnneleid – J. Kruusvalli "Vaikuse vallamaja"
• 1988 Maali – R. Saluri "Minek"

Irma – J. Genet' "Palkon"

• 1989 Helen – A. Fugardi "Teekond Mekasse"

Labellie – R. Lamoureux' "Saatan inimese nahas"

• 1990 Frank J. Harder – J. J. Bricaire'i / M. Lasaygues'i "Silme ees läheb mustaks"

Evy Meara – N. Simoni "Piparkoogileedi"

Proua Jourdain – Moliere'i "Kodanlasest aadlimees"

• 1991 Viktoria – L. Falli "Lõbus talupoeg"

Vana Teepakk – D. Woodi "Piparkoogimehike"

• 1992 Zinaida Savvišna – A. Tšehhovi "Ivanov"

Mrs. Clackett – M. Frayni "Lavalised segadused"

• 1993 Margot – R. Thomas' "Mõrtsukas Freddy"

Juliane Tesman – H. Ibseni "Hedda Gabler"

Carlotta Tyrone – L. Noreni "Ja anna meile varjud"

• 1994 Mary Cavan – E. O'Neill'i "Pikk päevatee kaob öösse"

Vanaema – A. Kiviräha "Jalutuskäik vikerkaarel"

• 1995 Martine, modelliagentuuri direktor – J. J. Bricaire'i "Tulumaks"

kõrvalosades – M. Lermontovi "Maskeraad"

June Buckridge (Õde George) – F. Marcuse "Õde George'i tapmine"

Proua Mälberg – A. H. Tammsaare / P. Pedajase "Mauruse kool"

• 1996 Veika-Eit, pesunaine – O. Lutsu / T. Kalli "Tagahoovis"

Voinitskaja – A. Tšehhovi "Onu Vanja"

Proua Pollinger – H. Bahri "Mees, naine ja kontsert"

• 1997 Åse – H. Ibseni "Peer Gynt"

Ida – I. Menchelli "Kalmistuklubi"

Vana naine – E. Albee "Kolm pikka naist"

• 1998 Rosemary Mortimore – R. Cooney "Pereringmäng"

Kurja Läänenõia kass – A. Bradley "Võlur Oz"

• 1999 Ida Sundström – M. Kõivu "Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähekleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta"
• 2000 Abby Brewster – J. Kesselringi "Pihlakavein"
• 2000 proua Gurmõshskaja – Aleksandr Ostrovski "Mets" Vanalinnastuudio
• 2001 Lear, Briti kuningas – W. Shakespeare'i "Kuningas Lear"

Maret – A. H. Tammsaare "Tagasi Vargamäel"

Drudge – T. Stoppardi "Tõeline inspektor Koer"

Ema – T. Stoppardi "Pärast Magritte'i"

• 2002 Millie, Diana Nichols – N. Simoni "Hotell California" Vanalinnastuudio
• 2004 Kunksmoor Emmeliine – A. Perviku / U. Lennuki "Kunksmoor ja kapten Trumm"

preili Shepherd – Alan Bennetti "Õuedaam"

• 2006 majoriproua Samzelius – S. Lagerlöfi "Gösta Berlingi saaga"
• 2007 Tamaara – A. Kiviräha "Uljas neitsi"

Teatrihaldjas (hääl) – Mihkel Ulman "Võluõunad ehk Naeru kätte võib surra"

• 2008 Goethe ema – Bogusław Shaeffer „Loojang“
• 2009 Florence Foster Jenkins – P. Quilteri "Hiilgav!"

Linda – Andrus Kivirähk "Vombat"

Justina Díaz – Juan Rulfo "Pedro Páramo"

• 2010 Violet Weston – T. Lettsi "Augustikuu"
• 2011 Perenaine – Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumäng"
• 2013 Vera Malmgren – Bengt Ahlfors „Tuhk ja akvaviit“

Louisa Wilberforce – Graham Linehan "Teed juuakse kell viis"

• 2016 Daisy – Simon Gray "Finaal"
• 2017 Karolina Amruš – Tena Štivičić "Kolm talve"

Avdotja Nazarovna – Anton Tšehhov "Ivanov"

• 2018 Proua St. Maugham – Enid Bagnold "Kriidiaed"
• 2019 Luša – Maksim Gorki "Päikese lapsed"

Rolle mujal teatrites

• 2002 Millie, Diana Nichols – Neil Simon „Hotell California“, Vanalinnastuudio
• 2000 proua Gurmõshskaja – Aleksandr Ostrovski „Mets“, Vanalinnastuudio
• 2007 Tamaara – Andrus Kivirähk „Uljas neitsi“, Nargen Festival
• 2014 Õde, Vanaema, Ema, Autor – Caryl Churchill „Armastus ja informatsioon“, Vene Teater
• 2017 Majorie – Alan Ayckbourn „Omade vahel“, MTÜ Kell Kümme
• 2017 Rasmus Puur „Pilvede värvid“, Rahvusooper Estonia

Rollid raadioteatris

Ita Ever on esinenud väga palju estraadil, mänginud kuuldemängudes jms.

• 1975 "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi"
• 1970–1990 "Meelejahutaja"
• 1975 "Salapärane loom hipopotamus"
• 1999 "Naksitrallid"

Rollid

Telelavastustes

• 1975 "Surm käib ümber Diana"
• 1978 "Kosmogoonia"
• 1979 "Kala neljale"
• 1981 "Evergreen show"
• 1983 "Tema Majesteet Komödiant"
• 1986 "Rudolf ja Irma"
• 1987 "Viimane suvi"
• 1989 "Kõige suurem sõber"
• 1999 "Sa oled koor minu kohvis"

Seriaalides

• 1993–1995 "Salmonid"
• 1995–1997 "V.E.R.I."
• 2001 "Kodumaa parim poeg ehk Eriagent 1188"
• 2003 "Õpetajate tuba"
• 2006–2008 "Kelgukoerad"
• 2016 "Doktor Silva"

Filmirollid

• 1955 "Andruse õnn"
• 1956 "Tagahoovis"
• 1957 "Juunikuu päevad"
• 1963 "Ühe katuse all"
• 1966 "Mis juhtus Andres Lapeteusega"
• 1968 "Pimedad aknad"
• 1969 "Kevade" (Arno ema)
• 1970 "Kolme katku vahel"
• 1972 "Väike reekviem suupillile"
• 1973 "Tuli öös"
• 1973 "Tavatu lugu"
• 1975 "Aeg maha!"
• 1976 "Aeg elada, aeg armastada"
• 1976 "Minu naine sai vanaemaks"
• 1977 "Reigi õpetaja"
• 1977 "Surma hinda küsi surnutelt"
• 1978 "Naine kütab sauna"
• 1978 "Kolm rubiini"
• 1979 "Külaline"
• 1979 "Kõrboja peremees"
• 1981 "Karge meri"
• 1981 "Nukitsamees"
• 1981 "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust"
• 1982 "Musta katuse all"
• 1983 "Musträstaste saladus"
• 1984 "Kaks paari ja üksindus"
• 1986 "100 aasta pärast mais"
• 1987 ""Tants aurukatla ümber"
• 1988 "Varastatud kohtumine"
• 1988 "Doktor Stockmann"
• 1989 "Varastatud kohtumine"
• 1989 "Doktor Stockmann"
• 1990 "Regina"
• 1990 "Naksitrallid"
• 1990 "Miss Marple‘i lood"
• 1990 "Sügis" (Mamma Kiir)
• 1992 "Luukas"
• 1993 "Saatana pisar"
• 1995 "Kirjad idast"
• 1998 "kired"
• 1999 "Armuke"
• 2005 "Surnumatja"
• 2005 "Kõrini!"
• 2006 "Vana daami visiit"
• 2008 "Pimedad aknad"
• 2010 "ENSV"
• 2012 "Eestlanna Pariisis"
• 2013 "Elavad pildid"
• 2016 "Õnn tuleb magades"
• 2019 "EnsV"
• 2020 "Salmonid. 25 aastat hiljem"

Tunnustus

• 1966 Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1973 Eesti NSV rahvakunstnik
• 1973 ENSV Teatriühingu hooaja näitlejapreemia ("Mees, naine ja kontsert")
• 1978 ENSV Teatriühingu aastapreemia ("Kosmogoonia", "Kolm rubiini")
• 1980 Nõukogude Eesti I filmifestivali parim naisnäitleja
• 1981 NSV Liidu Rahvaste Sõpruse orden
• 1983 Rapla rajooni majandite preemia ("Lesed")
• 1983 Jõgeva rajooni preemia ("Polkovniku lesk")
• 1984 ENSV Kultuuriministeeriumi teatrikunsti aastapreemia ("Pilvede värvid")
• 1984 Eesti NSV Teatriühingu naispeaosatäitja auhind ("Pilvede värvid")
• 1984 festivali Balti teatrikevad parim naisnäitleja ("Pilvede värvid")
• 1984–2018 Liina Reimani mälestussõrmuse hoidja 
• 1985 Eesti NSV riiklik preemia ("Pilvede värvid", "Polkovniku lesk", "Armastus ja surm", filmid "Naine kütab sauna", "Nukitsamees", "Musträstaste saladus")
• 1999 Suur Ants
• 2000 Eesti teatrikunsti aastapreemia
• 2001 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2001 Valgetähe III klassi teenetemärk 
• 2001 Eesti Näitlejate Liidu auliige
• 2006 Oskar Lutsu huumoripreemia
• 2006 Suur Ants
• 2007 Tallinna vapimärk 
• 2007 Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest 
• 2007 EENA Aastate naine
• 2010 Suur Ants
• 2011 Eesti Teatriliidu naispeaosatäitja auhind
• 2016 PÖFFi elutööpreemia
• 2019 Selge Kõneleja

Muud

Temast on tehtud film "Olete te õnnelik, Ita Ever?" 1986.

Raamatud

• 1986 "Ita Ever", koostaja Helle Tamm

Raamat Eesti NSV rahvakunstnikust Ita Everist vastab ülesehituselt klassikalisele viievaatuselisele draamale. Selles raamistuses vaadeldakse näitleja loometeed kolmekümne kolme aasta (1953–1986) vältel teatris, filmis, raadios, televisioonis. Raamat on illustreeritud rohkete mustvalgete fotodega.

• 2006 "Ita Ever. Elu suuruses", Margit Kilumets, Ajakirjade Kirjastus ISBN 9949-427-26-6

Noorpõlves oli ta kuulus oma punaste juuste ja roheliste silmade poolest. Need on sassi ajanud nii mõnegi mehe pea. Ta armastab lihtsat elu ja lihtsaid asju. "Uhkeldamine ei sobi sellele, kes on eluaeg puuvirnaga vastamisi elanud," leiab ta. Ta on pärit põlvkonnast, keda iseloomustavad sellised märksõnad nagu eetika, lavameisterlikkus, kohutav töö, eneseohverdamine. Kogu muu elu jääb seisma, kui mängu tuleb teater. Ta on näitlejanna, keda eesti rahvas tingimusteta armastab. Ta on Ita Ever.

See raamat oli Eesti Kirjastuste Liidu andmetel Eesti 2006. aastal enim müüdud raamat 12 000 eksemplariga.