Nürnbergi kohtuprotsessid

Nürnbergi kohtuprotsessid toimusid Saksamaal Nürnbergi Justiitspalees (Justizpalast) aastail 1945–1949. Protsessidest on tuntuim peamiste sõjakurjategijate rahvusvaheline tribunal (IMT), kus süüdistati Saksamaa 24 tähtsaimat vangistatud riigimeest. See leidis aset 20. novembrist 1945 1. oktoobrini 1946.

Kohtuprotsessi eelnõu

2. jaanuaril 2006 avaldas Briti Sõjaministeerium Teise maailmasõja aegsed paberid, mis kinnitasid, et juba 1942. aasta detsembris alustati "ettevalmistusi" Saksa liidrite karistamiseks.

Kohtuprotsess

Protsessi legaliseerimiseks võeti 8. augustil 1945 vastu Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, kus oli kirjas, et teljeriikide sõjakriminaale tuleb karistada. Hartas oli välja valitud 200 Saksa riigi-, majandus- ja sõjandustegelast, kellest 24 üle mõisteti kohut Nürnbergis. Umbes 1600 kurjategija üle mõisteti kohut tavaliste kohtuseaduste kohaselt.

Koht

Protsesside läbiviimise koht ei valitud juhuslikult. Nõukogude Liit tahtis näiteks protsesse läbi viia Berliinis, kuid teiste liitlasriikide survel peeti need Nürnbergis. Tähtsamad põhjused:

• sel ajal kuulus linn Ameerika tsooni (Saksamaa oli jaotatud neljaks);
• Nürnbergi kohtuhoone oli ruumikas ning sõjapurustusest kahjustamata, samuti asus seal suur vangla, kus sai hoida süüaluseid;
• linn oli tähtis rahvussotsialismi tõusul riigi etteotsa – sellega tahtsid kohtumõistjad justkui näidata Saksamaa kaotust ja kokkuvarisemist.

Kohtuprotsessi läbiviijad

Kohtunikud Aleksandr Voltškov, Iona Nikitšenko ja Norman Birkett.

Neli riiki (Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit, Suurbritannia, Prantsusmaa) panid välja igaüks ühe kohtuniku ja asekohtuniku, samuti pani iga riik välja ühe süüdistaja. Riikide kohtunikud:

• Sir Geoffrey Lawrence (Suurbritannia peakohtunik ja protsessi president)
• Sir Norman Birkett (Suurbritannia asekohtunik)
• Francis Biddle (USA peakohtunik)
• John Parker (USA asekohtunik)
• professor Henri Donnedieu de Vabres (Prantsusmaa peakohtunik)
• Robert Falco (Prantsusmaa asekohtunik)
• Iona Nikitšenko (Nõukogude Liidu peakohtunik)
• Aleksandr Voltškov (Nõukogude Liidu asekohtunik)

Protsessi peasüüdistajad olid Robert H. Jackson USA, sir Hartley Shawcross Suurbritannia, Roman Rudenko Nõukogude Liidu ja François de Menthon ning hiljem Auguste Champetier de Ribes Prantsusmaa poolelt. Lisaks oli neil kõigil ka teisi vähem tähtsaid abistajaid.

Protsess algas Rahvusvaheline Sõjatribunal avati 18. oktoobril 1945 Berliini Ülemkohtus. Süüdistati 24 sõjakurjategijat ning kuut kriminaalset organisatsiooni. Need olid Reichi valitsuskabinet, natsipartei juhtkond, organisatsioonid SS/SD, Gestapo, organisatsioon SA ja Hitleri peastaap. Süüdistatavaid süüdistati 4 punktis:

1. osavõtt avalikust plaanist või vandenõust, mille tagajärjel pandi toime rahuvastased kuriteod;
2. planeerimine, algatus ja sõjaagressioonide toetus ning muud rahuvastased kuriteod;
3. sõjakuriteod;
4. inimsus- (inimõiguste) vastased kuriteod.

Kohtuotsuse kokkuvõte

24 süüdistatavast 2 surid enne kohtuprotsessi lõppu, 12-le määrati poomissurm, 7-le vanglakaristus 10 aastast kuni eluaegseni ning 3 mõisteti õigeks. NSV Liidu esindaja ei nõustunud kolme õigeksmõistva otsuse ja Rudolf Hessile määratud karistusega.

Surmamõistetud poodi 16. oktoobril 1946, kasutades tavapärast lühikest poomisnööri pika nööri asemel. Kuigi Prantsuse kohtunikud soovitasid surma mõistetuid maha lasta, nagu oli kirjas sõjaväe-eeskirjades, siis Ühendriikide ja Nõukogude kohtunikud olid kindlalt poomise poolt, kuna nende arvates olid karistatavad üle astunud sõjaväelase eetikast ning polnud väärt lihtsalt mahalaskmist. Süüalused, kelle kohtuotsuseks oli vangikaristus, toimetati 1947. aastal Spandau vanglasse, kus mitmed neist vabastati ennetähtaegselt. Organisatsioonidest, keda kohtuväliselt süüdistati, leiti, et need ei olnud kriminaalsed – seega mõisteti nad õigeks.

Filmid

Nürnbergi kohtuprotsessist on loodud ka mitmeid dokumentaal- ja mängufilme. Nimekamad neist on Yves Simoneau’ lavastatud 2000. aasta telefilm "Nuremberg" ("Nürnberg"), mis oli nomineeritud viiele Emmyle (võites neist kaks) ja kolmele Kuldgloobusele, ning 1961. aasta film "Judgment at Nuremberg" ("Nürnbergi kohtuotsus"), mis muu hulgas võitis 2 Oscarit.