Adolf Joffe

Adolf Abramovitš Joffe (vene keeles Адольф Абрамович Иоффе; 22. oktoober (vkj 10. oktoober) 1883 Simferopol – 16. november 1927 Moskva) oli Venemaa ja Nõukogude Liidu ühiskonnategelane ning diplomaat.

Nõukogude Venemaa esindajana osales Joffe perioodil 1917–1922 kõigil olulisematel rahuläbirääkimistel. Muuhulgas kirjutas ta 1920. aastal alla Tartu rahulepingule.

1920. aastatel nõukogude võimuladvikus puhkenud võimuvõitluses kuulus ta Lev Trotski toetajate hulka. Lõpetas elu enesetapuga.

Elulugu

Päritolu ja haridus

Tema isa oli jõukas Simferopoli kaupmees Abram Jakovlevitš Joffe. Rahvuselt kuulus Joffede perekond karaiimide, judaismi vastu võtnud väikese turgi rahva hulka.

Ta sai korraliku keskhariduse, lõpetas 1903 Simferopoli gümnaasiumi ja jätkas oma õpinguid 1903–1904 Berliini Friedrich Wilhelmi Ülikooli arstiteaduskonnas. Hiljem õppis ta aastatel 1906–1907 veel Zürichi ülikooli õigusteaduskonnas.

Poliitiline tegevus

Väidetavalt alustas Joffe aktiivset tegevust sotsiaaldemokraadina juba 1890. aastatel keskkoolis õppides. Andmed tema liitumise kohta VSDTP-ga on vastuolulised, kõige tõenäolisemalt jäi see ajavahemikku 1900–1903. Parteis kuulus ta vähemlaste ehk menševike fraktsiooni.

Pärast tagasipöördumist Berliinist osales ta alates 1904. aastast põrandaaluste revolutsiooniliste organisatsioonide töös, oli tegev Bakuus, Moskvas, Odessas ja Sevastopolis. 1906. aastal Joffe vahistati süüdistatuna revolutsioonilises tegevuses ja saadeti asumisele Siberisse, kuid tal õnnestus põgeneda Šveitsi, kus ta jätkas paralleelselt õpinguid ja oma poliitilist tegevust. Aastatel 1906–1907 oli ta ühtlasi VSDTP KK välismaabüroo liige.

Aastatel 1908–1912 elas Joffe Austria pealinnas Viinis, kus andis koos Lev Trotski ja Matvei Skobeleviga välja ajalehte Pravda. Austrias hakkas ta huvituma psühhoanalüüsist, kohtus seal tunnustatud psühhoanalüütiku Alfred Adleriga ja läbis ka tema juures vastavad kursused.

1912. aastal pöördus ta illegaalselt kodumaale tagasi, kuid vahistati samal aastal Odessas ja saadeti asumisele Tobolski kubermangu. Ta vahistati uuesti 1913. ja 1916. aastal, viimasel korral mõisteti Siberisse eluaegsele asumisele.

Asumiselt vabanes ta pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ja suundus Petrogradi. Seal andis ta koos Trotskiga välja ajalehte Vperjod ja liitus sama aasta augustis bolševikega. Samal kuul valiti ta VSDT(b)P Keskkomitee ja Keskkomitee sekretariaadi liikmekandidaadiks. Ta oli Petrogradi linnaduuma liige, osales septembris 1917 Ülevenemaalise Demokraatliku Kogu ja oktoobris 1917 Venemaa Vabariigi Ajutise Nõukogu töös.

Oktoobrirevolutsiooni ajal oli Adolf Joffe Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee esimees. Novembris 1917 valiti ta ka Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks.

Diplomaatiline teenistus

Pärast Oktoobrirevolutsiooni asus Joffe tööle Venemaa Nõukogude Vabariigi Välisasjade Rahvakomissariaati.

2. detsembrist (vkj 19. novembrist) 28. detsembrini (vkj 15. detsembrini) 1917 osales ta Venemaa delegatsiooni juhina Brest-Litovskis Saksamaaga peetud rahulääbirääkimistel, hiljem oli Venemaa delegatsiooni liige ja konsultant. 15. detsembril (vkj 2. detsembril) kirjutas ta Venemaa nimel alla Saksamaaga 28 päevaks sõlmitud vaherahule.

Brest-Litovski rahulepingu allkirjastajate seas Joffet siiski ei olnud. Pidades sakslaste esitatud tingimusi Nõukogude Venemaale häbiväärseteks ja toetades selles küsimuses Lev Trotski seisukohti Vladimir Lenini seisukohtade vastu, keeldus ta osalemast märtsis 1918 lepingu allakirjutamisele saadetud delegatsiooni koosseisus.

Aprillist novembrini 1918 oli ta Vene SFNV täievoliline esindaja Saksamaal, kus tegeles aktiivselt revolutsiooni ettevalmistamisega. Saksamaa seadusliku võimu vastases tegevuses süüdistatuna saadeti ta koos kogu oma esindusega novembris 1918 riigist välja.

Aastatel 1919–1920 oli Joffe Ukraina NSV riigikontrolli rahvakomissar ja kaitsenõukogu esimees. Paralleelselt juhtis ta Vene SFNV delegatsioone rahuläbirääkimistel Eesti, Läti, Leedu ja Soomega, hiljem ka Poolaga. Venemaa delegatsiooni juhina allkirjastas Joffe 2. veebruaril 1920 Tartu rahulepingu ja 18. märtsil 1921 Riia rahulepingu.

Pärast edukaid rahuläbirääkimisi Poolaga nimetati Joffe kevadel Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee ja Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu Turkestani komisjoni juhiks. 1922. aastal kuulus Joffe Nõukogude delegatsiooni Genova konverentsil. Aastatel 1922–1924 oli ta NSV Liidu täievoliline esindaja Hiinas ja oli ühtlasi NSV Liidu esindaja Jaapaniga peetud läbirääkimistel. 1923. aastal haigestus ta polüneuriiti ega saanudki haiguse tõsiduse tõttu ise jaapanlastega läbirääkimisi lõpule viia.

1924. aastal viidi ta tervisliku seisundi tõttu üle Euroopasse. Samal aastal juhtis Joffe Suurbritanniat külastanud NSV Liidu delegatsiooni ja aastatel 1924–1925 oli ta NSV Liidu täievoliline esindaja Austrias, kus olid olemas võimalused saada head ravi.

1925. aastal kutsuti Joffe Nõukogude Liitu tagasi ja nimetati mais NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures tegutseva kontsessioonide peakomitee esimehe asetäitjaks. Komitee esimees oli Lev Trotski. Neil aastatel NSV Liidu juhtkonnas teravnenud vastuoludes ja võimuvõitluses kujunes Joffest üks peamisi niinimetatud trotskistliku opositsiooni juhte.

Surm

16. novembril 1927 sooritas Adolf Joffe Moskvas enesetapu. Tema enesetappu on seostatud kahe tõenäoliselt omavahel seotud põhjusega.

Ühelt poolt oli Joffe tervis järjest halvenenud ning ta vajas raha ravisõitudeks välismaale, kuid partei keskkomitee keeldus tema ravi rahastamast.

Teiselt poolt oli niinimetatud trotskistlik opositsioon selleks ajaks võimuvõitluses alla jäänud Jossif Stalini toetajatele ja vaid mõned nädalad pärast Joffe surma kuulutas VK(b)P XV kongress Trotski ning tema toetajate vaated ametliku partei kursiga vastuolus olevateks. Ka otsus Joffe ravi mitte rahastada oli kahtlemata tingitud võimuvahekordade muutusest parteis.

Tema põrm sängitati Novodevitšje kalmistule. Joffe matustel peetud kõne jäi Lev Trotski viimaseks avalikuks esinemiseks NSV Liidus.

Isiklikku

Adolf Joffe oli kaks korda abielus. Esimesest abielust sündis tütar Nadežda (1906–1999); teisest abielust poeg Vladimir (1919–1937), kes represseeriti koos emaga ja lasti maha Tomskis.

Mälestuse jäädvustamine

Eesti suursaatkond Moskvas on alates 2001. aastast Tartu rahu aastapäeval korraldanud Novodevitšje kalmistul Adolf Joffe haual mälestusüritusi.

***