Tartu rahuleping

Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Rahulepingu alusel tunnustas Venemaa SFNV:

„"ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal olnud maksvad Eesti rahva ja maa kohta riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad."“

Leping

Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud koosprantsus- ja ingliskeelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr XI 1922. aastal.

Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.

Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.

Läbirääkimiste osapooled

Eesti esindajad läbirääkimistel olid Jaan Poska ja kindral Jaan Soots.

Eesti esindajate juures olid eksperdid kindralstaabi polkovnik Victor Mutt, majandusteadlane Aleksander Oinas ja insener Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas.

Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski.

Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõško, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahv Konstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts.

Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad.

Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35.

Rahuläbirääkimiste protsess

Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919.

Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Maksim Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Loodearmee Petrogradi pealetungi luhtumisel aga rahusõlmismisprotsessi Nõukogude Venemaa poolt ei jätkatud.

Eesti ja Venemaa rahusaatkonnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919, Eesti rahusaatkonna esimeheks oli määratud J. Poska, Nõukogude Venemaad esindas rahusaatkonna esimehena L. Krassin.

Kuna läbirääkimiste osapoolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda.Samal ajal alustasid Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Narva all uuesti pealetungi, et sundida Venemaa diplomaatilise esinduse poolt rahuläbirääkimistel esitatud nõudmisi täitma.

Eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli sunnitud suunama Narva rindele 3. Diviisi väed Lätist, 2. Diviisi kaks polku, Soomusrongide Divisjoni kaks polku ja kolm soomusrongi ning ka Skautide ja Kuperjanovi polgu üksikud roodud.

Rahulepingule allakirjutanud

Eesti Vabariigi Valitsuse esindajad

• Asutava Kogu liige – Jaan Poska,
• Asutava Kogu liige – Ants Piip,
• Asutava Kogu liige – Mait Püüman
• Asutava Kogu liige – Julius Seljamaa
• Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots.

Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi esindajad

• Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige – Adolf Joffe
• Venemaa SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige – Issidor Gukovski

Lepingu tagajärjed

Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".

Lepingu kohaselt ei laienenud Eestile endise Venemaa keisririigi võlgade tasumise kohustus.

Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks kuni 1940. aastani püsinud kujul, mille järgi kuulusid Eestile ka Narva-tagused vallad ja Petserimaa. Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; rahulepingu kohaselt oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda.

Lepingupooled kohustusid mitte lubama oma territooriumil asuda teisele lepinguosalisele vaenulikke sõjavägesid või teise lepinguosalise riigi valitsemisele pretendeerivaid valitsusi (Eestis likvideeriti Loodearmee).

Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Voronežisseevakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.

Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse tähtsusega sündmuseks.

Rahvusvahelised suhted

Tartu rahuleping oli nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale esimene rahvusvaheline leping. Nõukogude Venemaast sai esimene riik, mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Tartu rahuleping avas mõlemale riigile tee rahvusvahelisse poliitikasse.

Kuna Ukraina oli Tartu rahulepingu sõlmimise ajal, enne Nõukogude Liidu moodustamist, formaalselt iseseisev sotsialistlik nõukogude vabariik, tuli ka temaga opteerumisküsimuste lahendamiseks sõlmida vastav leping.

Mõned Antandi riigid olid rahulepingu sõlmimise vastu. Nõukogude Venemaa oli pärast bolševike võimuletulekut jäänud poliitilisse isolatsiooni. Ka Eestil nappis rahvusvahelist tunnustust. Ükski lääneriik ega Vene valgete võimukandja ei olnud 1920. aasta algul nõus tunnustama Eesti Vabariigi sõltumatust, kuna Eestit peeti enesestmõistetavalt Venemaa osaks.

Eesti ja Venemaa vahelised majandussuhted

Tartu rahulepingu lisas I olid järgmised punktid: "Kaubad, mida veetakse läbi ühe lepinguosalise territooriumi, ei kuulu tollimaksu ega transiidimaksuga maksustamisele. Lastimise tariifid transiitkaupadele ei tohi olla kõrgemad prahtimise hinnast siseturule määratud samasugustele kaupadele. Tallinnas ja teistes Eesti sadamates avatavates vabasadamates võimaldab Eesti Venemaale piirkonnad ja kohad ümberlaadimiseks, hoiustamiseks... Venemaalt saabuvale või temale määratud kaubale... kusjuures maksud sääraste piirkondade ja kohtade eest ei tohi ületada makse, mida kogutakse enese kodanikelt transiitkaupade puhul."

Üks lepingu lisapunktide tagajärgi oli, et Nõukogude Venemaa müüs 1920. aastate alguses suure osa Venemaa Keisririigi ning elanikkonnalt ja kirikutelt äravõetud tohututest kulla- ja väärismetallide varudest Läänele maha just Eesti panga G. Scheel & Co kaudu. Nendes tehingutes rikastusid vahendajatena nii paljud Eesti ärimehed kui ka Eesti riik. Mõningate uurijate arvates aitas just nendest tehingutest saadud kasu Nõukogude võimul 1920. aastatel Venemaal majanduslikult püsima jääda.

Tartu rahuläbirääkimiste rahvusvaheline mõõde

Tartu rahulepingu sõlmimine näitas, et Nõukogude Venemaaga on võimalik läbirääkimisi pidada ja rahvusvahelisi lepinguid sõlmida. Tartu rahule järgnesid Venemaa rahulepingud Leeduga 12. juulil 1920, Lätiga 11. augustil 1920, Soomega 14. oktoobril 1920 ja Poolaga 18. märtsil 1921.

Vaata ka

• Tartu rahuleping koos lisadega
• Tartu Rahu Põlistamise Selts
• Juhan Saar; näidend "Tartu rahu", Vanemuine, 1990