Māris Liepa

Māris Rūdolfs Liepa (sündinud 27. juulil 1936 Riias - suri 26. märtsil 1989 Moskvas) on 20. sajandi üks silmapaistvamaid balletikunstnikke.

Māris Liepa õppis Riia Koreograafiakoolis õpetaja Valentin Bļinovi käe all. 1950. aastal esines ta esimest korda Moskvas, kus tema talenti märgati ja hinnati.

1953. aastal asus ta õppima Moskva koreograafiakooli Nikolai Tarassovi klassi ja õppis algul karaktertantsijaks, kuid pärast kooli lõpetamist sai temast klassikaline balletitantsija.

1955. aastal lõpetas ta Moskva koreograafiakooli ja naasis Riiga Läti Ooperi- ja Balletiteatrisse. Sama aasta detsembris tantsis ta külalisetendustel Moskvas, kus teda märkas Maija Plisecka. Ta kutsus Mari Liepa 1956. aastal Budapesti külalisetendustele tantsima. Sel aastal võttis ta vastu ka kutse töötada Moskva Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko muusikaliteatrisse, kus temast sai neljaks hooajaks üks juhtivaid kunstnikke.

1960. aastal kutsuti Liepa osalema Poola Suure Teatri külalisreisil, mille järel pakkus teatri peaballettmeister Leonids Lavrovskis talle tööd oma trupis. Ta debüteeris Suure Teatri laval Basili rolliga "Don Quijotes", peagi tantsis ta ka oma tulevases kunstnikukarjääris väga olulise krahv Alberti rolli balletis "Gisele".

1964. aastal algas koostöö Suure Teatri uue peaballettmeistri Juri Grigorovitšiga.

1966. aastal tantsis ta esimest korda taaselustatud Fokini balletis "Roosi vaim", 1968. aastal - uues balletis "Spartak", 1970. aastal pälvis Crassuse rolli eest kõrgeimad autasud.

Eelmise sajandi 70. aastate alguses Liepa ja Suure Teatri peaballettmeistri suhted halvenesid ning balleti esietendus ei saanud Grigorovitši uuslavastustes rolle. See suhe oli kõige halvem. Kasutades oma administratiivset positsiooni, hakkas Grigorović tegelikult teatrist Liepat "sööma".

1977. aastal tantsis Liepa Suures Teatris oma viimast suurt rolli – balletti "Cipolino". Pärast seda lavastas ja korraldas ta mitmeid oma loomingulisi õhtuid. Tegi aktiivselt koostööd Boris Eifmani uue balletitrupiga.

1982. aastal paluti Liepal pensionile jääda, kuid see pensionile jäämine ei tähendanud tema balleti- ja kunstnikukarjääri lõppu. Ta töötas balletipedagoogina, 1983–1985 oli Sofia Rahvusooperi balleti kunstiline juht.

1989. aastal lõi ta Moskvas oma balletiteatri.

Māras Liepa repertuaaris oli kümneid rolle, ta tantsis "Luikede järvest" kuni "Spartakini". Esinenud paljudes Euroopa riikides ja USA-s. Alates 1969. aastast on ta mänginud televisioonis ja kinos, nagu "Hamlet", "Spartak".

1971. aastal võttis režissöör Laima Žurgina üles dokumentaalfilmi "Māris Liepa".

1981. aastal ilmus Riias Māras Liepa kirjutatud raamat "Ma tahan tantsida sada aastat". Sai Nõukogude Liidu kõrgeimad autasud, preemiad ja aunimetused, sealhulgas K. Stanislavski mälestusmedali, Pariisi Tantsuakadeemia poolt välja antud Vaclav Nijinski preemia ja Marius Petipa preemia.

Läti Rahvusooperis peeti mitu aastat Mārs Liepa mälestusele pühendatud kontserte, mille korraldasid tema lapsed - poeg Andris, tütred - balletitantsija Ilze, näitleja ja laulja Marija.