Charles de Gaulle

Charles André Joseph Marie de Gaulle (22. november 1890 Prantsusmaa, Lille – 9. november 1970) oli Prantsuse sõjaväelane ja riigimees.

Charles de Gaulle sündis katoliiklikus ja patriootlikus perekonnas.

Suurema osa oma elu esimesest viiekümnest aastast oli de Gaulle sõjaväelane.

Tema tähelend algas Teise maailmasõja puhkemisega. Kui Saksamaa tungis 10. mail 1940 Prantsusmaa territooriumile, juhatas kolonel Charles de Gaulle 4. soomusdiviisi, mis paiknes Maginot' liinil. Et sakslaste sõjaplaan nägi ette rünnakut Hollandi ja Belgia kaudu, oli 4. soomusdiviis esialgu tegevuseta. Esimest korda astus de Gaulle oma diviisiga lahingusse alles 17. mail 1940. Mai lõpus kutsuti de Gaulle Prantsusmaa sõjaministri asetäitjaks. 17. juunil 1940, kui oli ilmne, et Prantsusmaa on sõja kaotanud, põgenes de Gaulle lennukiga Inglismaale, kus ta rajas 18. juunil vastupanuorganisatsiooni eksiilis, mille nimi oli Vaba Prantsusmaa (mitte segamini ajada Prantsusmaa vastupanuliikumisega). Mõne aja pärast vandusid sellele truudust mõningad endised Prantsuse kolooniad Aafrikas, ent suur osa Prantsuse asumaadest jäi endiselt Vichy valitsuse võimu alla. Ajal, mil Prantsusmaa oli sakslaste poolt okupeeritud, toetas de Gaulle Prantsusmaa vastupanuliikumist ning esines tihti raadios, mistõttu ta saavutas rahva seas laialdase tuntuse ja poolehoiu.

Kui Briti-Ameerika väed suvel 1944 Prantsusmaa vabastasid, sai de Gaulle ajutise valitsuse juhiks. Hiljem valiti teda korduvalt Prantsusmaa presidendiks.

1946. aastal läks erru protestiks Neljanda Vabariigi põhiseaduse vastu ja asutas parempoolse Prantsuse Rahva Ühenduse Partei.

1958. aastal kutsuti taas peaministriks, oli Prantsusmaa president 1959-1969, likvideeris 1960. aastal Prantsuse koloniaalimpeeriumi andes iseseisvuse Prantsusmaa Aafrika ning Aasia kolooniatele (Alžeeria jt.).

Kirjandus

• Nikolai Moltšanov, Kindral de Gaulle, 1984, tõlkinud Matti Vaga
• Charles Williams. Charles de Gaulle, 2003, tõlkinud Rein Turu (originaal ilmus 1993).