El Ali lend 1862

Õnnetus

Lennuk startis kell 18:20 olles hilinenud umbes tund aega. Lennuki pardal oli kolm meeskonnaliiget ja üks reisija. Lennuki startimisel midagi ebatavalist ei olnud. Kui lennuk oli Gooimeeri järve kohal kõrgust kogumas, kuulsid meeskonnaliikmed pauku. 3. mootor oli eraldunud, ette liikunud ja taha paiskudes rammis tiivalt 4. mootori. Mootorite eraldumine kahjustas tõsiselt ka tiiba, aga lennuk püsis õhus. Pauku kuulsid ka järvel olnud inimesed. Järvel olnud politseinikust kalamees nägi, et taevast kukkusid järve lennukimootorid ja ta andis sellest võimudele teada.

Lennuki kapten teavitas lennujuhti, et neil on hädaolukord ja palus luba tagasipöördumiseks Schipholi lennujaama. Meeskond teadis, et 3. ja 4. mootor olid võimsuse kaotanud, aga nad ei teadnud, et tiib on kahjustatud ja mootorid on lennukilt eraldunud. Selle põhjustas see, et kokpitist oli raskustega näha ainult 4. mootor ja 3. mootorit polnud kokpitist üldse näha. Lennujuht andis loa, aga pidi Amsterdami kohal tiirutama, enne kui oli piisavalt madalal, et suunduda lennujaama maanduma. Kui lennuk hakkas Schipholi lennujaamale lähenema, kaotasid piloodid lennuki üle kontrolli, sest maandumisprotseduuride tõttu oli vasaku tiiva tõstejõud muutunud oluliselt suuremaks, kui kahjustatud parema tiiva oma ja lennuk kaldus paremale. Vahetult enne elumajja sööstmist, oli lennuki kalle 90 kraadi paremale.

Schipoli lennujaama saabuvate lendude juhid nägid, et lennuk kadus radariekraanilt ja said õnnetusest teada lennujaama kontrolltornis olnud lennujuhtidelt, kes nägid kauguses suitsusammast. Lennujuhid alarmeerisid seejärel päästeteenistust.

Põhjused

Uurijad tuvastasid hiljem, et 3. mootori kinnitused olid metalliväsimusega ja lõpuks purunesid. Kui kolmas mootor eraldus, liikus see ette, mis on lennu ajal ootamatult eralduvate mootorite puhul haruldane. Mootor peaks sellisel juhul tavaliselt taha paiskuma, ilma et ta tiiba või tiivas olevaid kütusepaake kahjustaks, sest mõlemad kahjustused on lennukile ohtlikud. Peale 3. mootori eraldumist, paiskus see ette ja rammis seejärel tiivalt 4. mootori, mille eraldumine kahjustas ka tiiba.

Peale mootorite eraldumist, oli tiibade tõstejõud erinev, aga kiirus oli piisav selleks, et parem tiib suudaks lennukile piisava tõstejõu anda. Kui piloodid kiirust alandasid, et maanduda, vähenes kahjustatud parema tiiva tõstejõud sedavõrd, et lennuk kaldus paremale ja piloodid ei suutnud lennukit enam kontrollida.

Hukkunud

Peale õnnetust arvati hukkunute arvuks vähemalt 200, aga päästetöötajad leidsid lõpuks 43 hukkunu surnukehad. Hukkunute arvu vähendas ilmselt asjaolu, et paljud inimesed, kes elasid hävinud korterites, olid ilusa ilma tõttu õues. Siiski arvatakse, et õnnetuses hukkus rohkem inimesi, kui ametlikult kirjas, sest majas elas palju sissekirjutamata immigrante.

Hukkunutele on ehitatud mälestusmärk puu juurde, mis elas õnnetuse üle. Mälestusmärgil on kirjas kõigi 43 hukkunu nimed. Õnnetust mälestatakse igal aastal ja hukkunute austamiseks ei lenda siis lennukid tund aega üle piirkonna, kuhu lennuk kukkus.