Feliks Dzeržinski
- Sünniaeg:
- 11.09.1877
- Surma aeg:
- 20.07.1926
- Isa nimi:
- Edmundovitš
- Teised nimed, pseudonüümid:
- Felix Dserschinski, Felix Dzerzhinsky, Феликс Дзержинский, Желе́зный Фе́ликс, ФД, Я́цек, Я́куб, Переплётчик, Фра́нек, Астроно́м, Ю́зеф, Дома́нский; Fēlikss Dzeržinski
- Kategooriad:
- Bolševikud, Kommunist, Riigi ja kommunistliku partei liider, Terrorist
- Kodakondsus:
- poolakas, juut
- Kalmistu:
- Kremlin Wall Necropolis
Feliks Edmundovitš Dzeržinski (poola keeles Feliks Dzierżyński, vene keeles Феликс Эдмундович Дзержинский, kasutas ka varjunime "Juzef", "Domanski"; 11. september 1871 Kojdanaŭ lähedal (praegu Dziaržynsk) Vilniuse kubermangus (tänapäeva Valgevenes) – 20. juuli 1926 Moskva) oli bolševik ja Nõukogude repressiivaparaadi Tšekaa looja ning juht 1917–1926.
Feliks Dzeržinski oli päritolult väikeaadlik. Rahvuselt poolakas. Tema isa Edmund Rufin oli gümnaasiumiõpetaja.
Poliitiline tegevus enne 1917. aastat
Juba 1895 astus ta Poola Kuningriigi ja Leedu sotsiaaldemokraatlikku organisatsiooni, 1897. aastal hakkas välja andma illegaalset poliitilist ajakirja Kowieński Robotnik. 1898. aastal saadeti Dzeržinski poliitilise tegevuse eest 3 aastaks Vjatka kubermangu asumisele, kust ta 1899. aastal põgenes ning viibis illegaalselt Poolas ja Leedus, kuni järjekordse vahistamiseni 1901. aastal. Pärast järjekordset süüdimõistmist saadeti ta asumisele Verholenskisse, kust taga jällegi põgenes, seekord aga välismaale.
Dzeržinski toetas Poola Kuningriigi ja Leedu Sotsiaaldemokraatliku Partei liitumist VSDTP-ga.
1917. aastal veebruarirevolutsiooni toimumise ajal viibis ta Moskvas Butõrka vanglas, kust vabastati koos teiste poliitvangidega ning liitus VSDT(b)P-ga.
Tegevus 1917. aasta revolutsioonides
1917. aasta sügisel arvati ta bolševike poolt organiseeritud riigipööret ettevalmistava sõja-revolutsioonikeskusse ja oktoobrirevolutsioonis osales Dzeržinski Petrogradis, posti- ja telegraafiasutuste hõivamisel ning seejärel riigipöördekeskuses Smolnõis punakaardisalkade tegevuse koordineerimises võimuhaaramisprotsessis.
Tšekaa asutaja ja juhina
20. detsembril 1917. aastal asutati Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon, mida VSDT(b)P KK poolt määrati juhtima Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidiumi liige Feliks Dzeržinski, kes kuni oma surmani juhtis peamist nõukogude repressiivasutust. Tšekaa tegeles kontrrevolutsionääride ja teiste bolševike valitsuse ja kommunistliku partei suhtes vaenulikult meelestatud inimeste jälitamisega, pärastpoole ka parteisisese opositsiooni mahasurumisega. 1919. aasta 18. augustil määrati Feliks Dzeržinski VK(b)P KK Organisatsioonilise büroo poolt, lisaks Erakorralise Komisjoni ülema ametile ka Tšekaa Eriosakonna ülemaks.
Nõukogude-Poola sõda
1919. aasta kevadel alanud sõjas Poolaga, määrati Feliks Dzeržinski 1920. aasta maikuus Edelarinde tagalaülemaks ja Edelarinde Sõjarevolutsiooninõukogu liikmeks. Edelarinde tagalaülemana tagas ta nõukogude võimu vastaste represseerimise ning relvastatud vastupanu mahasurumise nõukogude sõjaväe tagalapiirkondades Ukrainas -Harkovi, Poltava, Donetski, Tšernigovi, Volõõnia ja Kiievi, Jekaterinoslavi ja Tauria kubermangus, kus ta moodustas kubermangude, maakondade ja rajoonide Tšekaad ning jaotas piirkonnad sõjaväestatud komandantide alluvusse, kes vastutasid piirkondade eest.
1920. aasta juulikuus, kui Punaarmee väed jõudsid Poola territooriumile ja vallutasid 26. juulil 1920 Białystoki, moodustati seal 30. juulil 1920 Ajutine Poola Sõja-Revolutsioonikomitee, mille esimeheks nimetati Julian Marchlewski, komitee liikmeteks aga Feliks Dzeržinski, Józef Unszlicht, Edward Próchniak ja Feliks Kon.
Parteisisene võitlus
Pärast Venemaa kodusõja lõppu ning bolševike võimu kindlustamist alanud siseriiklikke repressioone liitus Džerinski Aleksandr Šljapnikovi juhitud kommunistliku partei sisemise opositsiooniga (Töölisopositsioon), kes ei olnud nõus Lenini-Zinovjevi-Kalinini-Kamenevi-Lozovski-Petrovski-Rudzutaksi-Stalini-Tomski põhiliiniga, mis tunnistas nõukogudes põhiliseks juhtivaks jõuks kommunistliku partei ning välistas ametiühingute rolli riigi juhtimises. 1921. aastal fraktsiooni valimiseelsel konverentsil VK(b)P KK kandidaatide esitamiseks teavitas Dzeržinski oma soovist loobuda Tšekaa juhtimisel, motiveerides (Kroonlinna ülestõusu mõjul) oma soovi sellega, et Tšekaa repressioonid on suunatud mitte klassivaenlaste hävitamiseks (mille vastu Džerzinskil ei olnud vastuväiteid), vaid oktoobrirevolutsiooni põhitegijate Kroonlinna madruste vastu.
1924. aastast oli Feliks Dzeržinski VK(b)P KK Poliitbüroo liikmekandidaat.
Tegevus riigi majandusjuhina
Dzeržinski oli NEPi pooldaja. Ta soovitas arendada talusid ning soodustada nende toodangu müümist turul ja väikeerakaubandust. Kuna enamuse riigi alamatest moodustasid talupojad, pidas ta vajalikuks orienteerida riigi majandus pigem talupoegade, kui tööliste vajadustele ning arendada tööstust ka maapiirkondades.
Lähtudes partei ühtsusest, astus ta vastu kõigile, kes partei peajoonest kõrvale kaldusid, kuid endisi menševikke, kes nüüd partei peajoont jälgisid, kaitses, nähes neis eeskätt spetsialiste.
Dzeržinski pidas hädavajalikuks radikaalselt muuta Nõukogude Liidu juhtimisstiili, et vähendada bürokraatia mõju. Vastasel juhul, tema oma sõnul, «leiab riik oma diktaatori, revolutsiooni hauakaevaja, ükskõik kui punased suled tema ülikonnal ka ei oleks.»
Feliks Dzeržinski suri infarkti pärast kõnet 1926. aasta NLKP Keskkomitee pleenumil, milles nimetas Georgi Pjatakovi Venemaa tööstuse kõige suuremaks desorganisaatoriks ja süüdistas Lev Kamenevi selles, et ta ei tööta, vaid tegeleb politikaanlusega.
Feliks Dzeržinski oli esimene NSV Liidu bolševistlik juht, kes maeti Moskva Kremli müüri juurde.
Isiklikku
Feliks Dzeržinski abiellus 1910. aastal poola päritolu Zofia Muszkatiga, kuid Zofia vahistati rasedana poliitilise tegevuse pärast ning viibis vanglas, kus kinnipidamise ajal sündis ka nende ainule laps Jazek. Pärast kohtuotsust ja Siberisse igaveseks ajaks asumisele saatmist (laps anti Zofia onu peresse kasvatada) organiseeris Feliks Dzeržinski Zofia Julia Dzierżynska Irkutski kubermangust põgenemise, Euroopasse (Viini Austrias ja pärast Berni Šveitsis), kus ta ka elas ja töötas kuni naasemiseni NSV Liitu.
Karjäär nõukogude võimuorganites
- 1917. aasta detsembrist – 1918, Vene SFNV RKN juures asuva Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni esimees;
- 1918. aasta – 1922, Vene SFNV RKN juures asuva Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni esimees;
- 1919. aasta augustist, Tšekaa eriosakonna (sõjalise vastuluure) osakonna ülem;
- 1919. aasta märtsist, Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar;
- 1923. aasta – 1926, Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuva Riikliku Poliitvalitsuse esimees;
- 1924. aasta – 1926, NSV Liidu Kõrgema Rahvamajandusnõukogu esimees.
Tema järgi nimetati 1958. aastal Valgevene kõrgeim tipp – Dziaržynskaja. Ta nime kannavad ka Nõukogude Liidus toodetud auruvedur FD, fotoaparaat FED (Feliks Edmundovitš Dzeržinski) ja arvutusmasin Feliks.
Tema nime järgi on nimetatud linnad:
- Dzeržinski Moskva oblastis,
- Dzeržinsk Nižni Novgorodi oblastis,
- Dniprodzeržõnsk Dnepropetrovski oblastis,
- Dzeržinski end. Kajdanovka, Minski oblastis,
- Dzeržinsk end. Štšerbinovka, Donetski oblast
- Dzeržinsk end. Romanov, Žitomõri oblast
Allikad: wikipedia.org
Pealkiri | Pärit | Kuni | Images | Keeled | |
---|---|---|---|---|---|
Warschau, X. Pavillon der Zitadelle | de, pl, ru |
13.01.1905 | 1905. gads 13. janvāra demonstrācija
Nemieri jeb 1905. gada revolūcija Latvijā 1905. gadā sākās ar 13. janvāra (piekārtots pie datuma, ignorējot stilu, 26.1.1905 pēc jaunā) manifestāciju Rīgā, kuru, kā reakciju uz demonstrantu apšaušanu Sanktpēterburgā 9. janvārī, organizēja LSDP.
20.12.1917 | Extraordinary Commission of Russia. Cheka
27.01.1918 | Красный и кровавый террор большевиков в Евпатории
05.09.1918 | Tautas komisāru Padome pieņem lēmumu par Sarkano teroru, kas faktiski rada iespēju nesodīti slepkavot jebkuru
Impulss terora pastiprināšanai bija 1918.g. 30. augusta atentāts pret Ļeņinu, kurš tika ievainots. Šajās dienās cilvēku pūļa klātbūtnē kādā Maskavas parkā tika nošauti tieslietu un iekšlietu ministri u.c. vecā režīma amatpersonas. Zīmīgi, ka tieši šajā pašā datumā- 5.9.1793. gadā tika sākts Eiropā pirmais terors pret politiskajiem pretiniekiem- Robespjērs uzsāka teroru pret žirondistiem.