Nikolai I
- Sünniaeg:
- 06.07.1796
- Surma aeg:
- 18.02.1855
- Teised nimed, pseudonüümid:
- Nikolaus I. Pawlowitsch, Nicholas I of Russia, Mikołaj I Romanow, Николай I Павлович Романов, Николай I, Nikolajs I, Nokolajs Pavlovičs Romanovs, Николай Павлович Романов, Nikolajus I, Nikolajs I Roma
- Kategooriad:
- , Keiser, Kuningas
- Kodakondsus:
- vene
- Kalmistu:
- Grand Ducal Burial Vault
Nikolai I (vene keeles Николай I ja Николай Павлович Романов; 6. juuli (vkj 25. juuni) 1796 – 2. märts (18. veebruar) 1855) oli Venemaa keiser 1825–1855, Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast. Ta oli Paul I ja Württembergi printsessi Sophia Dorothea Augusta Luisa kolmas poeg ja Aleksander I vend.
Noorus ja sõjaväeteenistus
Nikolai Pavlovitš Romanovit kasvatati sõjaväelaseks, sest ei olnud esikpoeg ning troonipärija (tsareevitš). Troonipärijad olid tema vanemad vennad tsareevitš Aleksandr Pavlovitš või suurvürst Konstantin Pavlovitš Romanov. Pärast sündimist 1796. aastal arvati Nikolai Pavlovitš vastavalt selle aja traditsioonidele kindralleitnandi auastmes Ratsaväe Ihukaardiväepolku, maikuus 1800 arvati ta Izmailovo Ihukaardiväepolku. Kui suurvürst Nikolai sai kuueaastaseks, alustas ta koduõpetajatega õppetööd, millest suur osa oli suunatud sõjateadustele. 1810. aastal moodustati suurvürstide sõjaliseks väljaõppeks paažidest Ihukaardiväe Aadlikorpus, kus Nikolai täitis rooduadjutandi ja staabikapteni ülesandeid. Rood täitis õukonnas tseremooniakohuseid. 1812. aasta sõdade ajal ta lahingutegevuses Venemaal ei osalenud, kuid osales Vene vägedega Napoleoni Elbalt põgenemise järel tema tabamiseks ning kukutamiseks toimunud sõjaretkel Prantsusmaale. 1817. aastal määrati ta Venemaa Keisririigi sõjavägede Insenerikorpuse peainspektoriks, kelle ülesanne oli kogu Venemaa kaitseehitiste teostamine ja kontroll.
Venemaa keisriks tõusmine
1824. aastal teatas 42-aastane keiser Aleksander I, et kavatseb 50-aastaselt troonist loobuda. Paraku suri Aleksander enne selle tähtaja saabumist – 19. novembril 1825 – ootamatult, kui külastas Taganrogis tervisevetel viibivat naist. Aleksander I ootamatu surma järel jäi Vene riik mõneks ajaks valitsejata. Vastavalt troonipärimisseadusele oleks pidanud trooni saama Aleksandri vanuselt järgmine vend Poola asehaldur suurvürst Konstantin Pavlovitš, kes oli küll ammu teatanud troonist loobumisest, kuid seda teadis vaid väike perekonnaring. Keisriks kroonimine määrati Nikolaile 14. detsembriks 1825.
Dekabristide 1825. aasta riigipöördekatse
Pärast oma vanema venna Aleksander I ootamatut ja järglasteta surma tõusis ta detsembris 1825 keisritroonile. Juba enne keisriks saamist peeti Nikolaid üldiselt tagurlikuks, karmiks ning läbini militaristlikuks meheks, mistõttu liberaalsed dekabristid otsustasid tema võimuletulekut takistada, kehtestades konstitutsioonilise monarhia ja tõid endale ustavad väed Senati väljakule, kus nad keeldusid Nikolai I-le truudust vandumast, nõudes vanema troonipärija Konstantini troonileasumist. Paleeväljakule kogunenud ohvitserid tapsid Nikolai saadetud keisri esindaja Peterburi sõjakuberneri Mihhail Miloradovitši, pärast mida väljakule kogunenud väed purustati suurtükiväe tulega ning nende katse 14./25. detsembri riigipöördeks ning konstitutsioonilise monarhia kehtestamiseks kukkus läbi ning enamik neist saadeti Siberisse asumisele.
Pärast riigipöördekatset asutas keiser Nikolai keisri isevalitsuse kaitseks ja riigiaparaadi korruptsiooni ohjeldamiseks Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna, mida asus juhtima baltisaksa päritolu keisri isiklik sõber ning 1812. aasta isamaasõjas vaprusega silma paistnud jalaväekindral Alexander von Benckendorff.
Sisepoliitika
Nikolai kohta on öeldud, et ta valitses Venemaad kui hiiglaslikku sõjaväekasarmut, hoolimata inimeste ehk sõdurite olukorrast, pöörates peaaegu kogu tähelepanu vaid riigi sõjalise ja välise võimsuse kasvatamisele. Selles oli tal ka mõnevõrra edu. Just temaaegset Venemaad nimetati Euroopa sandarmiks, kuna ta oli valmis maha suruma igasuguse monarhistliku korra vastase liikumise.
Riigiaparaadi reformid1826. aastal moodustas Nikolai I, Venemaa Keisririigi kontrollimiseks Isikliku Kantselei, mille 1. osakonna ülesanne oli täidesaatva võimu kontroll ja rakendamine; 2. osakond tegeles seadusandliku võimu ülesannete realiseerimise ning seaduste kodifitseerimisega ning 3. osakond keisri ainuvõimu vastase ja riiklikku julgeolekut ohtude ning riigiaparaadi korruptsiooni jälgimisega (poliitiline politsei).
Euroopas levinud vabastusideede mõjutusel alustasid Venemaa Keisririigi koosseisus oleva Poola aadlikud ja sõjavägi Poola 1830. aasta ülestõusu, mis suruti Vene sõjaväe poolt maha.
Välispoliitika
Euroopa sandarmPärast Prantsuse revolutsiooni Euroopas alanud monarhide ainuvalitsemiskorra vastaste ja rahvaste iseseisvusliikumise mahasurumiseks püüdis Nikolai I saada teiste riikide nõusolekut 1830. aastal Hollandi ülemvõimu vastu puhkenud Belgia revolutsiooni ajal Belgiasse tungimiseks ja ka 1848. aastal Austria-Ungari koosseisus olevasse Ungarisse tungimiseks, et abistada vananenud keiser Franz II.
Krimmi ehk IdasõdaKuid 1853 rikkus Nikolai jõudude tasakaalu Euroopas, kui kuulutas järjekordse sõja Türgile. Prantsusmaa ja Suurbritannia tulid Türgile appi ning maabusid Krimmis. Algas Krimmi sõda, mille Venemaa lõpuks kaotas. Nikolai ise selle lõppu ei näinud, surres 1855. aastal enne sõja lõppu.
Nikolai I ja Eestimaa
- Tallinna kindluse merekaitsepatarei
Isiklikku ja järglased
Nikolai I oli abielus Preisi printsessi Charlottega (Aleksandra Fjodorovnaga), järglased:
- Aleksander II (1818–1881)
- suurvürstinna Maria Nikolajevna (1819–1876), abiellus 1839. aastal Leuchtenbergi hertsogi Maximilian Joseph Eugene Auguste Napoleon de Beauharnaisiga[1];
- suurvürstinna Olga Nikolajevna (1822–1892), Württembergi kuninganna
- suurvürstinna Aleksandra Nikolajevna (1825–1844)
- suurvürst Konstantin Nikolajevitš (1827–1892), abiellus 1848. aastal Saksi-Altenburgi hertsog Josephi tütre Alexandra Friederike Henriette Pauline Marianne Elisabethiga (pärast vene õigeusku üleminekut Александра Иосифовна). Sõjaväelane ja asehaldur (1862–1863) Poola kuningriigis
- suurvürst Nikolai Nikolajevitš (1831–1891)
- suurvürst Mihhail Nikolajevitš (1832–1909), kindralfeldmarssal, asemik Kaukaasias ja Kaukaasia armee juhataja 1862–1881, Riiginõukogu esimees (1881–1905)
Allikad: wikipedia.org, regiment.ru
Kohti ei
07.12.1769 | Орден Святого Георгия
14.12.1825 | Decembristu (Dekabristu) dumpis
29.11.1830 | November Uprising
The November Uprising (1830–31), Polish–Russian War 1830–31 also known as the Cadet Revolution, was an armed rebellion in the heartland of partitioned Poland against the Russian Empire. The uprising began on 29 November 1830 in Warsaw when the young Polish officers from the local Army of the Congress Poland's military academy revolted, led by lieutenant Piotr Wysocki. They were soon joined by large segments of Polish society, and the insurrection spread to the territories of Lithuania, western Belarus, and the right-bank of Ukraine. Despite some local successes, the uprising was eventually crushed by a numerically superior Imperial Russian Army under Ivan Paskevich. Czar Nicholas I decreed that henceforth Poland was an integral part of Russia, with Warsaw little more than a military garrison, its university closed.
26.02.1832 | Konstytucja Królestwa Polskiego została zastąpiona Statutem Organicznym dla Królestwa Polskiego
Bezpośrednio po stłumieniu powstania listopadowego Rosjanie rozpoczęli szereg represji zarówno w stosunku do uczestników powstania, jak i instytucji państwowych. Represjom patronował nowy namiestnik cesarski, feldmarszałek Iwan Paskiewicz, nagrodzony za szturm Warszawy z 1831 roku tytułem księcia warszawskiego. Przede wszystkim ograniczono autonomię Królestwa Polskiego zawieszając prawa konstytucyjne, aż do roku 1832, kiedy to car Mikołaj I wprowadził tzw. Statut Organiczny dla Królestwa Polskiego. Oficjalnie statut miał być tylko uzupełnieniem konstytucji, faktycznie jednak zniósł ją i wszedł na jej miejsce.
18.12.1833 | Pirmo reizi izpildīta Krievijas valsts himna "Dievs, caru sargā!"
Latvijas teritorijas visu šīs himnas pastāvēšanas 1833.g.-1917.g. laiku bija anektētas Krievijas sastāvā.
31.05.1851 | Krievijas imperators Nikolajs I inspicē Dinaburgas cietoksni
28.03.1854 | Turpinās Krimas karš. Osmaņu impērijas pusē karā iesaistās Anglija un Francija
Krimas karu pret Osmaņu impēriju Krievija iesāka 1853. gada oktobrī. Kara iesākšanas iegansts Krievija bija "ortodoksālo kristiešu aizsardzība". Karš ilga trīs gadus, līdz 1856. gada februārim. Kara rezultātā Krievija ieguva Krimas pussalu, bet zaudēja savus iepriekšējos sabiedrotos- kopš 1815. gada Vīnes kongresa laikiem- Franciju, Lielbritāniju, Sardīniju.