"Avalik kiri Eesti NSV-st"

"Avalik kiri Eesti NSV-st" on 28. oktoobriga 1980 dateeritud ja nädal hiljem teele pandud kiri, millega 40 allakirjutanud haritlast püüdis kaitsta venestamise ajal eesti keelt ja mõni nädal varem massimeeleavaldustega välja astunud koolinoori Nõukogude okupatsioonivõimude omavoli eest. See oli katse astuda avalikku poliitilisse dialoogi ainuvalitseva Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei territoriaalse allüksuse Eestimaa Kommunistliku Parteiga.

Kirja esimese versiooni koostas Jaan Kaplinski.

Eesti üldsus hakkas pöördumist allakirjutanute arvu järgi nimetama 40 kirjaks.

40 kirjale allakirjutanud said 2015. aastal Vabariigi Presidendilt Eesti Vabariigi taastamise tänukivi.

Kirja tekst

Ajalehtedele "Pravda", "Rahva Hääl" ja "Sovetskaja Estonia"

14. oktoobril 1980. ilmus Eesti NSV ajakirjanduses ETA teadaanne "Vabariigi prokuratuuris":

"Seoses Tallinnas viimasel ajal aset leidnud jämedate avaliku korra rikkumistega noorukite gruppide poolt, mis on kutsunud töötajates esile õigustatud nördimuse ja rahulolematuse, on ENSV prokuratuur algatanud kriminaalasja nende kokkukutsumiste algatajate ja õhutajate vastu, samuti kuritegelike huligaanide vastu. Kõiki asjaolusid uuritakse hoolega, pärast mida süüdlased võetakse seadusega ettenähtud vastutusele."

See 48-sõnaline tekst on seni ainus nõukogude trükisõnas ilmunud teade Tallinnas ja mujal Eestis aset leidnud noorte väljaastumiste kohta. ETA teatele lisaks on koosolekutel koolides ja asutustes levitatud suusõnalisi teateid toimunust. Et sündmuste pealtnägijaiks on küllalt palju Tallinna külalisi vennasvabariikidest, on kujunenud võimalus mitmesuguste kuulujuttude levikuks kogu Nõukogude Liidus. Kõik see, mis viimasel ajal on aset leidnud, sunnib meid kirjutama.

Muret tekitab Tallinna sündmuste juures vägivald, mille jätkumiseks on esinenud üleskutseid hiljemgi. Vägivalla kasutamine osutab sellele, et meie ühiskonnas on tekkinud ohtlikud lõhed ja vastuolud kasvatajate ja kasvatatavate vahel, juhtide ja juhitavate vahel. Tegelikkuses esinevaid pingeid teravdab veelgi mittevastavus selle vahel, mida väidetakse olevat ja mis tegelikult on.

Leiame, et niisugune olukord on ohtlik ja ei saa kesta, toomata kaasa raskeid tagajärgi Eestile ja kõigile, kes siin elavad. Andestamatu oleks õigustada õiguskorra rikkumist, kuid andestamatu on ka ignoreerida selle sügavaid juuri ja põhjusi. Seetõttu peame oma kohuseks juhtida tähelepanu järgmistele asjaoludele.

Pole tõenäoline, et tuhandete noorte meeleavaldusteni viis üksikute õhutajate tegevus. Meile tundub, et selles väljendub võimendatult täiskasvanute, paljude Eesti elanike rahulolematus. Tegemist on laia sotsiaalse probleemiga, mille lahendamine on võimatu kogu ühiskonna osavõtuta. Selleks tuleb kõigepealt ühiskonda probleemist informeerida.

Rahulolematus on süvenenud viimastel aastatel, kuid on kujunenud hoopis pikema aja jooksul. Selle rahulolematuse on põhjustanud mitmed sotsiaalmajanduslikud probleemid, mida pole suudetud lahendada. Taustaks on olme pinnal tekkivad konfliktid (sabad kauplustes, tarbe- ja toidukaupade defitsiitsus ning nende ebaühtlane jaotamine), mis soodustavad alkoholismi, kuritegevust, perekonna ebastabiilsust ja muid laostavaid nähtusi. Need konfliktid liituvad Eestis rahvusõiguslike suhete korrastamatusega.

Muid probleeme on avalikkuses rohkem või vähem käsitletud, kuid meile tundub, et rahvuslikul pinnal tekkinud konflikte on seni esitatud ainult kui huligaanlikke. Seepärast on meie kirjas pööratud tähelepanu eelkõige sotsiaalsete konfliktide rahvuslikule aspektile.

Rahvuslikul pinnal tekkivad konfliktid muudab eriti tõsiseks see, et nende põhjusi ei ole meie avalikus sõnas piisava avameelsusega käsitletud – see peegeldub kasvõi eeltoodud ETA teadaandes. Meie arvates on rahvuslike konfliktide ja pingete põhjuseks Eestis mõlemate suuremate rahvusrühmade – eestlaste ja venelaste ebakindlus, osalt isegi hirm oma identiteedi pärast. Hirm aga sünnitab irratsionaalset, sageli agressiivset käitumist.

Ebakindlust ja hirmu on põhjustanud mitmed objektiivsed ja subjektiivsed faktorid, mida ei tohi vaadelda eraldi, vaid koos: objektiivseid sündmusi majanduse, demograafia ja kultuuri vallas nähakse ja tõlgendatakse vältimatult ka läbi rahvustunde prisma.

Eestlaste ebakindlust oma tuleviku suhtes on põhjustanud järgmised asjaolud:

• eesti ühiskonna osakaalu kiire vähenemine, eriti Tallinnas, kus eestlased on muutumas vähemusrahvuseks;

• eesti keele kasutamise piiramine asjaajamises, olmes, teaduses ja mujal. Seda tendentsi iseloomustavad näiteks eesti keelt ja kirjandust käsitlevate väitekirjade kohustuslik esitamine vene keeles, Eesti NSV 40. aastapäevale pühendatud piduliku koosoleku läbiviimine ainult vene keeles;

• eestikeelse ajakirjanduse ja paljude raamatute, eriti rahvuskultuurile oluliste teoste muutumine raskesti kättesaadavaks, rahvuslike teaduste arengu ilmne pidurdatus;

• ülepingutatud ja oskamatu propagandakampaania vene keele õpetamiseks koolides ja lasteaedades, ajalooõpetuses esinev venelaste osa eriline esiletõstmine teiste rahvuste arvel;

• tööstuse ekstensiivse arengu üleforsseerimine üleliiduliste ministeeriumide poolt, pööramata küllaldast tähelepanu sellega kaasnevale ökoloogilise tasakaalu rikkumisele;

• kakskeelsuse propageerimine ühepoolselt eestlaste hulgas, millele ei vasta midagi samaväärset muulaste seas – see süvendab eestlastes tunnet, et nende emakeelde suhtutakse kui teisejärgulisse keelde; ajakirja "Russki Jazõk v Estonskoi Škole" kõrval puudub analoogiline ajakiri eesti keele õpetamiseks kohalikes vene koolides;

• juhtivatele ja rahvuskultuuri probleemidega tegelevatele ametikohtadele inimeste määramine, kellel ei ole piisavalt teadmisi eesti kultuurist ega huvi selle vastu.

Eestlaste rahvustundeid häirivaid samme põhjendatakse enamasti majanduslike kaalutlustega. Meile aga näib, et eestlaste seas ilmnev meelekibedus ja ebakindlus ei saa jätta avaldamata mõju majanduse efektiivsusele ja töö kvaliteedile.

Võib arvata, et Eestis elavatel venelastel, ukrainlastel, valgevenelastel ja teistel mitte-eesti rahvusest elanikel on raskusi etnilise identiteedi leidmisega – nad on väga mitmekesist rahvuslikku, geograafilist ja sotsiaalset päritolu. Eestlaste ja teiste rahvaste psühholoogilised erinevused on seni jäänud täiesti uurimata. Tihti ülehinnatakse saavutatud ühtsuse sügavust. Sageli tekivad rahvuslikud konfliktid vaid sellest, et inimesed ei mõista üksteise käitumist ja tõlgendavad seda valesti. On äärmiselt oluline teada rohkem Eestisse emigreerunud inimeste sotsiaalsetest, etnilistest ja kultuurilistest probleemidest ning sellest, kuidas need on seotud eestlaste samalaadsete probleemidega.

Samuti peaksime teada saama ja avalikult kõnelema ning kirjutama sellest, mis teisi häirib eestlaste suhtumises ja käitumises. Mõlema peamise rahvusrühma vahel ilmneb usaldamatust ja sellel pinnal levivad eelarvamused, stereotüüpsed eksikujutelmad ning kuulujutud, mis taas osutab vajadusele saada ja levitada olukorrast objektiivset informatsiooni. Tõe defitsiit on ohtlikumaid defitsiite.

Eestlaste rahvustunne on mõnelt kohalt äärmiselt hell ja siin võib hoolimatusel olla eriti tõsiseid tagajärgi. Eestlaste ülitundlikkust eriti oma keele suhtes seletab see, et aastasadu on siinsed sakslastest valitsejad suhtunud eesti keelesse põlgusega ja terve eelmise sajandi on eestlasi algul sakslaste, hiljem tsaarivõimude poolt püütud veenda emakeelse kultuuri võimatuses, otstarbetuses ja kahjulikkuses. Eestlased lõid omakeelse kultuuri saksa mõisnike ja tsaarivõimude mõnitusele ja survele vaatamata ning seeläbi on eesti keel eestlastele kättevõideldud I n i m v ä ä r i k u s e sümbol. Eestlasega saab siin lähemalt suhelda vaid see, kes oskab nende keelt või vähemalt avaldab selgesti oma lugupidamise selle vastu. Inimene, kes elab aastaid Eestis ja on lugupidamatu eesti keele ja kultuuri vastu, solvab sel kombel tahes või tahtmata, teades või teadmata, eestlaste inimväärikust. Suhtumine eesti keelde on üks sõlmküsimusi eestlaste ja teiste rahvusrühmade vahekordade kujundamisel Eestis.

Eelnev ei taha ega saa olla ammendav käsitlus seikadest, mis on ülemäära pingestanud põhiliste rahvusrühmade suhteid Eesti NSV-s. Me tahame ainult osutada mõnele põhiprobleemile, eelkõige aga vajadusele rahvusprobleeme lahendada, ausalt ning põhjalikult uurida ja arutada kõigil tasemetel, alates rangelt teaduslikest käsitlustest ja lõpetades laiade diskussioonidega ajakirjanduses, raadios, televisioonis, koolides ja ettevõtetes.

Et vältida Tallinnas asetleidnud sündmuste kordumist ja leevendada olemasolevaid rahvuste vahelisi pingeid, tuleks kõigepealt võtta midagi ette eestlaste kõikumalöönud oleviku- ja tulevikukindlustuse taastamiseks ja selle tagamiseks, et Eesti põliselanikele jääks alati otsustav sõna oma maa ja rahva tuleviku kohta. Küsimus Eestimaa tulevikust ei tohiks jääda üleliiduliste ministeeriumide, peavalitsuste ja teiste ametkondade otsustada. Kõigile suurematele sotsiaalmajanduslikele ettevõtmistele, näiteks suurte tööstusettevõtete rajamisele või laiendamisele peaks eelnema võimalike sotsiaalsete, psühholoogiliste ja ökoloogiliste tagajärgede uurimine ja avalik arutelu.

Revolutsioonist alates on eesti keelel olnud konstitutsioonilised tagatised ja teda on kasutatud ametliku keelena kogu Eesti alal kõigi avaliku elu valdkondades. Igal Eesti NSV piirides elaval eestlasel on olnud enesestmõistetav õigus eestikeelsele kesk- ja kõrgharidusele ning emakeele kasutamisele asjaajamises nii kõnes kui kirjas. Arvame, et selle printsiibi seadusandlik fikseerimine Eesti NSV Ülemnõukogu poolt normaliseeriks oluliselt praegust ebatervet õhkkonda.

Rahvuslikud konfliktid võivad kergesti viia usaldamatuse ja viha eskalatsioonini ja muuta võimatuks ühiskonna rahuliku arenemise. Seda saab tagada ainult kõigi siinsete rahvusrühmade koostöö. Sellepärast peame möödapääsmatuks tekkinud olukorra ausat ja sügavat analüüsi. Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast. Kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist, maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid või kultuuri ohustatuna.

Tallinn–Tartu

28. oktoobril 1980. a. 

Allakirjutajad

• Priit Aimla,
• Kaur Alttoa,
• Madis Aruja,
• Lehte Hainsalu,
• Mati Hint,
• Fred Jüssi,
• Aira Kaal,
• Maie Kalda,
• Tõnu Kaljuste,
• Toomas Kall,
• Jaan Kaplinski,
• Peet Kask,
• Heino Kiik,
• Jaan Klõšeiko,
• Kersti Kreismann,
• Alar Laats,
• Aare Laht,
• Andres Langemets,
• Marju Lauristin,
• Peeter Lorents,
• Vello Lõugas,
• Endel Nirk,
• Lembit Peterson,
• Arno Pukk,
• Rein Põllumaa,
• Paul-Eerik Rummo,
• Rein Ruutsoo,
• Tõnis Rätsep,
• Ita Saks,
• Aavo Sirk,
• Mati Sirkel,
• Jaan Tamm,
• Rein Tamsalu,
• Andres Tarand,
• Lehte Tavel,
• Peeter Tulviste,
• Mati Unt,
• Arvo Valton,
• Juhan Viiding,
• Aarne Üksküla.

Levik

Läkitus oli adresseeritud ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija. Ükski neist ei avaldanud seda. Samuti ei käsitlenud 40 kirja ükski teine Nõukogude Liidus ilmuv väljaanne.

Eestis levis kiri kiiresti ja ulatuslikult omakirjastuslikul teel.

Välismaal ilmus kiri esimest korda 10. detsembril 1980 Eesti Päevalehes Stockholmis, järgmisel aastal ka pagulasajakirjas Tulimuld 1981, nr 4. Hiljem levitati kirja ka inglise keeles.

Eesti üldsuseni jõudis kirja tekst eeskätt välisringhäälingu saadete kaudu. Vabadusraadio Münchenis avaldas kirja oma saateis täies mahus kõigepealt 11. detsembril 1980 ja kordas hiljem ka teistes keeltes. Ameerika Hääl Washingtonis tegi üksikasjaliku ülevaate 23. detsembril 1980, kusjuures kirja ettelugemise ajaks peatati Tallinnas jaama segajate töö. Enamik 40 kirja käsikirjalistest koopiatest olid mahakirjutused eetrist.

Kirja tõlkis inglise keelde Jüri Estam (mitte Jüri Estam ja Jaan Pennar ühiselt, nagu on mõnel pool märgitud).

Eestis ilmus kiri esimest korda ajakirjas Vikerkaar (1988, nr 7) koos Rein Ruutsoo ja Lembit Valdi kommentaaridega.

Mõju

40 kirja järelmid olid kaugeleulatuvad: sõnastades mõõdukalt Eesti haritlaskonna erimeelsuse kehtiva ühiskondlik-poliitilise korraga, tõstis 40 kiri eestlaste moraali ja tugevdas rahva sidet oma kultuurieliidiga.

Kaasaegsete poliitikavaatlejate (näiteks sovetoloog Jaan Pennar) ja isegi kommunistlike ajaloolaste (näiteks Olaf Kuuli) hinnangul oli 40 kirja lugu EKP Keskkomiteele valus löök ja sundis okupatsioonivõime leevendama Eesti venestamise poliitikat.

Vastumeetmed ja sanktsioonid

Novembris 1980 algasid Eesti NSV võimude, täpsemalt EKP Keskkomitee vastumeetmed 40 kirjale: allakirjutanuid üritati mõjutada vestlustega töökohal, parteikomitees või -algorganisatsioonis ja ülekuulamistega KGB-s või prokuratuuris, et nad loobuksid oma allkirjast. Enamik mõjutatutest survele ei allunud. (Vt Sirje Kiini, Rein Ruutsoo, Andres Tarandi raamat "40 kirja lugu")

Jaan Kaplinski kui ühe oletatava autori juures korraldas KGB 6. novembril läbiotsimise.

Neli läkitusele allakirjutanud haritlast vallandati.

Muid kannatusi "Avalik kiri Eesti NSV-st" ühelegi autorile ei toonud.

Hiljem püüdsid võimud üles võtta ka 40 kirja välismaale toimetanute jälgi, kuid algatatud kriminaalasjas ühtki süüdlast vastutusele võtta ei õnnestunud.

Augustis 2022 oli elus 24 kirjale allakirjutanut.

Detaile kirja koostamisest ja allkirjade kogumisest

2015. aastal pöördus Sirje Kiin ajakirja Looming toimetuse poole ettepanekuga avaldada tema kirjutis 40 kirja koostamisest ja allkirjade kogumisest, millest ajakirja toimetus keeldus osutusega sellele, et kirjutis sisaldab isikuvastaseid insinuatsioone. Sirje Kiini kirjutis ilmus ajalehes Eesti Ekspress 25. novembril 2015. Autor kirjeldab, kuidas kultuuritegelased allkirjade kogumise ajal käitusid ja missuguste põhjendustega keeldusid kirjale alla kirjutamast Jaak Jõerüüt, Hando Runnel jpt.