Jossif Stalin

Jossif Stalin (vene keeles Иосиф Виссарионович Сталин Jossif Vissarionovitš Stalin; tegelik nimi gruusia keeles იოსებ ჯუღაშვილი Ioseb Džugašvili, vene keeles Иосиф Джугашвили; 18. detsember 1878 Gruusia, Gori – 5. märts 1953 Volõnskoje küla Kuntsevo lähedal Moskva oblastis, tänapäeval Moskva) oli Nõukogude Liidu riigi- ja parteijuht. Stalini nime kasutas ta esmakordselt 1913. aastal.

Sünniaeg

Ametlike andmete järgi sündis Stalin 21. detsembril 1879 (vana kalendri järgi 9. detsembril 1879).

Edvard Radzinski andmetel sündis Stalin tegelikult 18. detsembril (6. detsembril) 1878. Radzinski leidis väljavõtte (fotokoopia NLKP Keskarhiivis) Gori katedraali meetrikast, kus Stalini sünnikande kohta seisab kirjas: 1878. aasta 6. detsember, ristiti 17. detsembril, vanemad – Gori linna elanikud talumees Vissarion Džugašvili ja tema seaduslik naine Jekaterina Georgijevna. Ristiisa – Gori linna elanik talumees Tsihitatrišvili. Sakramentaalse ristimise viis läbi ülempreester Hahalov köster Kvinikidze juuresolekul.

Samas arhiivis on tõend selle kohta, et Jossif Džugašvili lõpetas Gori vaimuliku kooli, ja ka seal on kirjas: sündis 1878. aasta detsembrikuu 6. päeval. On säilinud ankeet, mille Stalin 1920. aastal omakäeliselt on täitnud. Seal on sünniajaks 1878.

Aastal 1922, kui Stalinist sai partei peasekretär, täitis Stalini sekretär Tovstuhha tema eest uue ankeedi, kus ta sünnidaatumiks kirjutas 21. detsember 1879. Sellest ajast vältis Stalin ankeetide täitmist ja jättis selle sekretäride teha. Nii saigi valest sünnidaatumist ametlik sünniaeg.

Haridustee

Jossif Džugašvili lõpetas 1894. aastal Gori kirikukooli (Горийская церковно-приходская школа) ning astus pärast seda Tiflisi õigeusklikku vaimulikku seminari.

Kuigi Stalin oli nooruses andekas laulja ja õppis koolis viitele, oli ta ka rusikavõitleja, maadleja ja riiukukk. Stalini lapsepõlvesõbra Ioseb Iremašvili sõnul oli "Soso" Džugašvili kõige parem, aga kõige üleannetum õpilane. Nimelt kasvas ta üles äärmiselt vägivaldses keskkonnas. Ta kannatas tihti oma alkohoolikust isa vägivalla all ning tänavakaklused Gori linnas olid tema lapsepõlve ajal tavalised. Ta oli teiste laste suhtes armutu ja näitas harva üles kaastunnet.

Revolutsiooniline tegevus kuni 1917. aastani

Jossif Džugašvili liitus 1898. aastal Gruusia sotsiaaldemokraatliku liikumisega "Kolmas grupp", 1899. aastal heideti ta vaimulikust seminarist välja (ühe versiooni kohaselt poliitilise tegevuse, teise versiooni kohaselt eksamitele mitteilmumise tõttu).

Aastail 1901–1902 oli VSDTP Tiflisi ja Batumi komitee liige. Pärast 1903. aastal toiminud VSDTP lõhenemist menševikeks ja bolševikeks, toetas algselt menševike platvormi, kuid hiljem liitus bolševikega. Osales 41 saadikuga toimunud VSDT(b)P Tampere konverentsil, mis toimus 25–30. (vkj 12–17.) detsembril 1905 Soome Suurvürstiriigis. Aastail 1906–1907 osales/organiseeris varjunime "Koba" all VSDT(b)P finantseerimiseks vajalike finantsvahendite eksproperteerimist Kaukaasias, sealhulga omal ajal kuulsas 1907. aasta Tiflisi postiraharöövis, juunikuus 1907. Oli samal ajal ka aastail 1906–1907 VSDTP Bakuu komitee liige ja VSDT(b)P IV kongressi saadik Stockholmis.

Stalin oli 1908. aastal Bakuu vanglas koos menševiku Andrei Võšinskiga. Pärast vabanemist oli Peterburis bolševike ajalehe Pravda toimetaja, pärast vahistamist viibis administratiivkorras väljasaadetuna asumisel 1911. aastal koos Jakov Sverdloviga Narõmi krais Tomski kubermangus, kust põgenes asumistelt augustikuus 1912. aastal. Pärast põgenemist elas Peterburis, kus 1912. aastal koopteeriti Vladimir Lenini toetusel VSDTP Keskkomiteesse ja VSDTP KK Vene büroosse. Oma tegevuses parteisiseses poliitikas vastandus Vene büroo välismaal emigratsioonis elavatele sotsiaaldemokraatidele (Lenin jne), kes kavandasid maailmarevolutsiooni, samal ajal kui Venemaal tegutsevad sotsiaaldemokraadid keskendusid Venemaal toimuvale.

1913. aastal püüti aga Peterburi ohranka salajase kaastöölise Roman Malinovski info alusel põgenenud Stalin Peterburis kinni ja saadeti uuele asumisele Krasnojarski kubermangu Turuhanskisse, kus viibisid koos Sverdloviga kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.

Tema osa Oktoobripöörde ettevalmistamises oli marginaalne, põhifiguurid olid Vladimir Uljanov, Lev Trotski ja teised.

Tegevus pärast 1917. aasta oktoobripööret

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järgset nõukogude võimuhaaramist määrati Jossif Stalin esialgsesse bolševike, vasakesseeride ja menševike koalitsioonivalitsuses Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogus Vene SFNV rahvusasjade rahvakomissariks ja hiljem ka riigikontrolli rahvakomissariks. Samuti osales ta bolševike häälekandja Pravda juhtimises, mille ta võttis üle oma hilisemalt välisministrilt, Stalinile elu lõpuni ustavaks jäänud Vjatšeslav Molotovilt.

Venemaa Kodusõjas

1918. aastal alanud Venemaa kodusõjas osales Jossif Stalin Punaarmeesse sattunud vana keisririigi sõjaväelaste üle kontrolli teostavates rinnete Revolutsioonilistes Sõjanõukogudes Põhjarindel – Petrogradi kaitsel 1918. aasta mais Loodearmee pealetungi ajal; Lääne- ja Lõunarindel ning 1920. aastal Looderindel Nõukogude-Poola sõjas Mihhail Tuhhatševski ebaõnnestunud maailmarevolutsiooni viimisel Poola ja Lääne-Euroopasse. Kodusõja vältel konkureeris ta mõjuvõimu ja Lenini isikliku soosingu pärast sõja tegeliku juhi Lev Trotskiga, korraldades näiteks Trotski poolt Punaarmees rakendatud endiste tsaariarmee ohvitseride massilisi hukkamisi. Üks Stalini tuntumaid saavutusi oli Nõukogude Venemaad viljaga varustanud Tsaritsõni (hilisema nimega Stalingradi) kaitse organiseerimine.

1920.–1930. aastad

1920.–1930. aastatel töötas J. Stalin peamiselt VK(b)P KK aparaadiga ja esines avalikkuse ees harva. VK(b)P peasekretäri ametikoha rajas Lenin 1922. aastal spetsiaalselt Stalinit silmas pidades ning sellele ametikohale võlgnes Stalin hiljem oma kõigutamatu positsiooni NSV Liidu juhina. VK(b)P KK peasekretärina ja Poliitbüroo liikmena oli tema peamiseks vastutusalaks partei ametikohtadele inimeste määramine. Sellest punktist suutis ta oma võimu (partei nimel) laiendada ka riigiaparaadini.

Võimuvõitlus

1922. aastal alustas J.Stalin võimuvõitlust liidrikoha eest kommunistlikus parteis, tema põhiliseks vastaseks olid algetapis sõnaosav ja rahva hulgas populaarne Lev Trotski, majandustegelane Nikolai Buhharin, rahvusvahelise kommunistliku liikumise liider Grigori Zinovjev. Võimuvõiluseks L. Trotski vastu moodustas ta G. Zinovjevi ja Lev Kameneviga VK(b)P KK Organiseerimisbüroos juhtgrupi, kellega valmistas ette kõik NSV Liidu kõrgeima võimuorgani VK(b)P KK Poliitbüroo istungite päevakavad ja otsused. Aastakümnevahetusel toimunud võimuvõitluses saavutas edu Stalin, kes ajutiste poliitiliste liitudega oma potentsiaalsed konkurendid kõrvaldas (Lev Trotski, Lev Kamenev, Grigori Zinovjev, Nikolai Buhharin). VK(b)P KK Organiseerimisbüroo tegi otsuseid NSV Liidu kõrgemate parteiliste ja rahvamajanduse juhtkaadrite nomenklatuuri ametisse määramise kohta. Kõrgemasse nomenklatuuri kuuluvad ametnikud ja parteiorganisatsioonide liidrid oli ka traditsiooniliselt kommunistliku partei kongresside saadikud, mis kindlustas J. Stalinile nende toetuse kongressidel.

Hilisemal ajalookujutuse muutmisel pööras Stalin ka hiljem suurt tähelepanu, lastes kommunistliku partei ametlikus ajaloos "ÜK(b)P ajaloo lühikursus" kujutada sündmusi talle vajalikul viisil sõltumata tegelikult toimunust. Levinud oli dokumentide hilisem muutmine, sealhulgas isegi fotode retušeerimine, kust kaotati ebasoosingusse langenud ja kommunistliku partei tehtud "ebaõigetes" otsustes süüdistatud isikud.

Industrialiseerimine ja kollektiviseerimine

1930. aastail pidas Stalin eri ametikohti, nagu Rahvuste rahvakomissar ja Tööliste ja talupoegade inspektsiooni rahvakomissar. "Uue Sotsialistliku Ofensiivi" (I viisaastak) ajal oli ta mõjuka Tööliste ja Kaitsenõukogu liige. Nendelt strateegilistelt ametikohtadelt kontrollis ta kas otseselt partei nimel või parteiorganite valitsemise kaudu peaaegu kõiki valdkondi, tehes ettepanekuid ja koostades poliitilisi juhtnööre kõige kohta alates tööstusest ja kollektiviseerimisest kuni ajalookirjutuseni.

Kui marksistlikule tõlgendusele ja selle rakendusele Lenini valitsemisajal viidatakse kui leninismile, siis eriti I viisaastakut (1928–1932) ja II maailmasõja perioodi käsitletakse Nõukogude ajaloos tavaliselt stalinistlikuna. Jossif Stalin viis peasekretärina ellu Vladimir Lenini poliitikat, mille eesmärk oli kehtestada sotsialistlik ühiskonnakord. Selleks arendas ta industrialiseerimise loosungi all võimsa sõjatööstuskompleksi. Vahendeid selleks saadi NSV Liidu kodanike ekspluateerimisest kollektiviseerimise, töönormide kehtestamise ja sotsialistliku võistluse arendamise (stahhanovlus), tööd saboteerivate kahjurite vastaste kampaaniate ning vangide tööjõu massilise rakendamise teel. Stalin muutis korduvalt poliitilist kurssi. Nii tühistas ta Lenini algatatud uue majanduspoliitika (NEP, novaja ekonomitšeskaja politika), mis lubas areneda kollektiivmajanduse kõrval ka eraettevõtetel, hiljem keelati eraettevõtlus Nõukogude Liidus sootuks. Kollektiviseerimise käigus muutis Stalin korduvalt oma avalikke seisukohti selle suhtes, kas või mil määral tohib või peab talupoegade kollektiivmajanditesse sundimisel kasutada vägivalda.

Poliitilised repressioonid

Talle olid iseloomulikud ulatuslikud näidiskohtuprotsessid, mida ta korraldas juba 1920. aastate lõpust (vt Esimene Moskva protsess, Kolmas Moskva protsess). Avalikult olid protsessid suunatud kommunistliku partei ühtsuse tagamisele ja selle kildkondlike huvidega õõnestajate paljastamisele, tegelikult aga esitati neil kõrvuti nii tõepäraseid kui ka võltsitud tõendeid ja manipuleeriti pealtvaatajatega, et mõista hukka kõik, keda Stalin soovis. Kui algul oli protsesside tulemuseks peamiselt seniste riigi- ja parteijuhtide kõrvaldamine ametist, siis ajapikku lõppesid need süüdimõistetute pikaajaalise vabadusekaotuse ja surmaotsusteni. Nõukogude poliitiliste uurimisorganite GPU, OGPU ja NKVD siht oli uurimisalused täielikult murda. Nii tunnistas kommunismi üks peamisi ideolooge Buhharin, keda Lenini valitsusajal hüüti "partei lemmikuks", end vanglas süüdi kõigis süüdistuse punktides ja palus puhtsüdamlikku kahetsust ilmutades asjatult oma elu eest. Üksteise järel kõrvaldas Stalin parteis ja riigis nii tegeliku, näilise kui ka võimaliku opositsiooni.

Stalini paranoia süvenes, ainuvõimu saavutanuna tabas Nõukogude Liitu repressioonide ehk küüditamiste lained, kus asustati ümber terveid rahvaid (tatarlased, tšetšeenid) ( Eestis 1941 ja 1949). Kõige enam aitab tema toimepandud õudustest aru saada Aleksandr Solženitsõni suurteos "Gulagi arhipelaag".

Ainuvõim ja isikukultus

1930. aastatel muutus Stalini ülistamine "geniaalse juhina", "suure Stalinina" jne nii püsivaks, universaalseks ja täielikuks, et võib rääkida tema diktatuurist. Stalini isikukultus kestis kuni tema surmani. Teda peeti nii ületamatuks riigi- ja väejuhiks kui ka geniaalseks filosoofiks ja teadlaseks. Nii näiteks väideti, et tema teos "Marksism ja keeleteaduse küsimused" on muutnud kõigi teaduste suunda. Stalini järgi nimetati nii laevu ja asutusi kui ka terveid linnu (Stalingrad, Stalinabad) ja haldusüksusi (Stalingradi oblast). Tema nime kandsid nii riiklikud kui ka rahvusvahelised auhinnad, näiteks Rahvusvaheline Stalini rahupreemia.

Välispoliitika

Algselt olid bolševikud tulnud võimule maailmarevolutsiooni loosungi toel, mis lubas kapitalistliku korra kiiret kukutamist kogu maailmas, siis edaspidi sai maailmarevolutsioonist Stalini jaoks retooriline vahend, millega võidi õigustada naaberriikide vallutamist ja nukurežiimide püstitamist, kuid mis ei seganud vajaduse korral suhete sisseseadmist natsistliku Saksamaaga või kapitalistlike riikidega (liitlased Teises maailmasõjas) ning lahkhelisid sotsialismimaadega (Josip Broz Tito Jugoslaavia, Mao Zedongi Hiina).

Teine maailmasõda

Stalini algatusel sõlmiti 23. augustil 1939 Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel Molotovi-Ribbentropi pakt, mida võib lugeda Teise maailmasõja alguseks ja seega Stalinit üheks Teise maailmasõja vallapäästjaks.

Stalin plaanis oodata, kuni lääneriigid on üksteist maailmasõjas välja kurnanud, ja siis ise neid rünnata. Nimetatud plaan luhtus, sest Saksamaa sai lääneliitlastest välksõjaga jagu ja pikka kurnamissõda ei järgnenud. Selle asemel jõudis Hitler Nõukogude Liitu enne rünnata: 22. juunil 1941. Hitler ründas Nõukogude Liitu ajal, mil Nõukogude Liit oli osa autorite arvates ise suurrünnakuks valmistumas ning seega kaitsetu. Seetõttu kandis Nõukogude Liit alguses tohutuid kaotusi. Lisaks oli Punaarmee valmis ainult ründesõjaks, kuid mitte kaitsesõjaks. Stalini salajasi ettevalmistusi sõjaks on oma raamatutes põhjalikult käsitlenud endine Nõukogude luuraja Viktor Suvorov, aga ka akadeemilised ajaloolased (nt Mihhail Meltjuhhov).

Stalin võttis endale ise kõrgeima sõjaväelise auastme, kuulutades end generalissimuseks. Sõja vältel vahetas ta korduvalt välja armee juhtkonna, otsustades põhiliste strateegiliste küsimuste üle isiklikult.

Stalini pärand ja hilisem diskussioon

Eksisteerib selge erinevus Stalini diktatuuri ning nii-öelda puhta isikudiktatuuri vahel. Jossif Stalin, ehkki oma isikliku poliitilise masinavärgi ehitaja, kasvatas oma võimu peamiselt partei liinis ning tegutses NLKP raames, mis eksisteeris enne ning ka pärast Stalini surma, ehkki elas üle suured muudatused. Võimuvõitlust NSV Liidus pärast 1956. aastat eristab selle eelsest ajast peamiste poliitiliste konkurentide eksiili saatmine. Stalini-järgsed parteijuhid saavutasid kiirest konsensuse selles, et partei ja riigi ladviku suhtes enam surmanuhtlust ei rakendataks; üks viimaseid surmamõistetud juhte oli NKVD endine ülem Lavrenti Beria.

Stalin oli nii NSV Liidu juht kui ka sümbol. Radzinski kirjeldab Stalini biograafias Jossif Stalini äkilist reaktsiooni, kui tema poeg Vassili kuulutas: "Ka mina olen Stalin!" Radzinski väitel karjunud Vassili isa, et isegi mitte tema ise ei ole Stalin, kuna Stalin on enamat kui inimene, Stalin on terve riik. Kui Stalini surma järel hakati tema tegevust ümber hindama, miljonite kaupa süüdi mõistetuid vangilaagritest vabastama ja tapetuid postuumselt rehabiliteerima, loobuti ka Stalinist NSV Liidu sümbolina.

Pärast Stalini surma pani NLKP Stalini võimu ajal toime pandud genotsiidi ja inimsusvastaste kuritegude eest vastutuse Jossif Stalinile isiklikult, vabastades vastutusest NLKP ja enamik teisi toonaseid juhte, kes olid võimule tulnud Stalini valitsusajal tema protežeedena ning seetõttu ka ise tema tegudes osalised. Stalini hukkamõistule Nikita Hruštšovi ajal järgnes tema osaline rehabiliteerimine Leonid Brežnevi võimul olles, mil ei tahetud rääkida Stalini-aegsetest kuritegudest.

Stalini järglased peasekretäri ametikohal (Hruštšov, Brežnev) üritasid NSVL sise- ja välispoliitikat muuta ning reformida, kasutades teadmisi ja kogemusi, mis olid omandatud Stalini ajal.

Nii Venemaal kui ka Läänes leidub tänaseni arvukalt inimesi, kes peavad Stalini tegevust eelkõige positiivseks, õigustades tema kuritegusid vajadustega rasketes poliitilistes tingimustes ja väiksemate korrumpeerunud võimukandjate kuritarvitustega. Stalini ülistajad nimetavad tema teeneks nii Nõukogude Venemaa arendamist tsaariaegsest agraarmajandusest moodsaks tööstusmaaks kui ka fašismi purustamist Teises maailmasõjas.

Aastal 2008 telekanali Rossija kõigi aegade tähtsaima venelase leidmiseks korraldatud rahvahääletusel sai Stalin Aleksander Nevski ja Pjotr Stolõpini järel kolmanda koha, edestades napilt Aleksandr Puškinit.

Perekond

Jossif Stalini perekond:

• esimene abikaasa Kato Svanidze (Jekaterina Džugašvili; 1885–1907)
  • poeg Jakov Džugašvili (1907–1943)
    • esimene abikaasa (Zoja Džugašvili) (neiuna Gunina; 1908–1957)
    • teine abikaasa Julija Džugašvili (neiuna Judif Meltzer; surnud 1967 või 1968)
      • tütar Galina Jakovlevna Džugašvili (1939–2007)
• teine abikaasa Nadežda Allilujeva-Džugašvili 1901–1932), töötas Rahvakomissaride Nõukogus sekretäri-masinakirjutajana, hiljem VK(b)P KK sekretäri Vladimir Uljanovi sekretariaadis, tegi kaastööd ajakirjadele Revolutsija i Kultura, ajalehele Pravda, tegeles lastekodudega; aastatel 1929–1932 õppis Tööstusakadeemias.
  • poeg Vassili Stalin (1921–1962)
    • esimene abikaasa Galina Stalina (neiuna Burdonovskaja; surnud 1990)
      • poeg Aleksandr Burdonski (endine perekonnanimi Stalin) (1941–2017)
      • tütar Nadežda Stalina (sündis 1943)
    • teine abikaasa Jekaterina Stalina (neiuna Timošenko; surnud 1983)
      • poeg Vassili Stalin (1949–1972), sõjaväelane (lendur)
      • tütar Svetlana Stalina (1947–1990)
    • kolmas abikaasa (Kapitolina Stalina; neiuna Vassiljeva)
  • tütar Svetlana Allilujeva alias Lana Peters (1926–2011[1])
    • esimene abikaasa Grigori Morozov (1921–2002)
      • poeg Jossif Allilujev (1945–2008)
    • teine abikaasa Juri Ždanov (1918–2006)
      • tütar Jekaterina Ždanova (sündis 1950)

Isiklikku

Stalin suitsetas piipu ning armastas juua Gruusia veine (khvanchkara vein). Eraelus säilitas ta Nõukogude juhtide esimesele põlvkonnale omast lihtsat elustiili ja oli kohati koonerdamiseni kokkuhoidlik.

Oma isikliku eluloo suhtes oli Stalin kiivas. Eluajal ilmus temast Nõukogude Liidus üksainus lühike ametlik biograafia, mille käsikirja ta ise hoolikalt üle vaatas ja tsenseeris. Ka kirjanikel ei lubanud Stalin tunda liigset huvi tema tegelikku elulugu kajastavate dokumentide vastu.

Stalini hüüdnimed ja pseudonüümid

Soso, Soselo, Beso, Koba, Petrov, Ivanovitš, Koba Ivanovitš, Ivan Ivanovitš Vissarionovitš, Galiašvili, Simon Džvelaja, K. Kato, Gaios Besovitš Nižeradze, Organez Totomjants, Zahhar Melikjants, Pjotr Tšižikov, Vassili, Vassiljev, Vasja, Vaska, Veidrik Ossip, Ossip Koba, Ivanov, Rõugearmiline Oska, Kaukaaslane, Piimamees, Tšopura (rõugearmiline), Geza (lonkur), Kunkula (taaruja), David, Preester, Isa Koba, Giorgi Berdzenošvili, K. Stefin, Joska Korjavõi (rõugearmiline Joska), K. St, K. Safin, K. Solin, Koba Stalin, J. Džugasvili-Stalin, Peremees.

Parteikarjäär

• VSDTP – Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei liige 1898. aastast
• VSDT(b)P, Venemaa ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee liige alates 1919. aastast kuni surmani 1953. aastal,
• VSDT(b)P, Venemaa ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee poliitbüroo/presiidiumi liige alates 1917 kuni surmani 1953. aastal,
• VSDT(b)P, Venemaa ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee organiseerimisbüroo liige alates 25. märtsist 1919 kuni 16. oktoobrini 1952,
• Venemaa ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretariaadi liige alates 10. aprillist 1922 kuni surmani 1953. aastal.

Karjäär NSV Liidu riigiametites

• 1917–1922, Vene SFNV Rahvuste Rahvakomissariaadi rahvakomissar
• 1919–1920, Vene SFNV Riigikontrolli rahvakomissariaadi rahvakomissar
• 1920–1922, Vene SFNV Tööliste ja Talupoegade Inspektsiooni rahvakomissar
• 1920. aastal Vabariigi Sõja-Revolutsiooninõukogu liige
• 1922–1934 VK(b)P/ÜK(b)P KK peasekretär
• 1934–1953 ÜK(b)P KK sekretär
• 1941–1953 NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu / NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees
• 1941–1945 NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee esimees ja NSV Liidu Relvajõudude kõrgeim ülemjuhataja
• 1941–1946 NSV Liidu kaitse rahvakomissar
• 1946–1947 NSV Liidu relvajõudude minister
• 1947–1953 Eesti NSV II ja III Ülemnõukogu liige